Otepää elion

Enne starti oli mul juba plaan anda endast parim - tahtsin näidata oma kaasvõistlejatele , et Rõuges välja sõidetud 406. koht ei ole minu selle aasta lagi ja ma ei ole tegelikult kuskile kadunud. Minu jaoks lihtsustas asja kindlasti Otepää lühike, 50 km rada ja rohked kruusa ja asfaldi lõigud. Samuti suureks eeliseks oli kaks veedetud sügist Audentese spordigümnaasiumis, mistõttu me tihtipeale neid lõike ( küll erinevates suundades) läbinud olime.
Soojenduse ajal sõitsin raja esimesed kilomeetrid läbi ning kaotasin raputava osa peal joogipudeli. Teadsin, et nii võib ka võistluse ajal juhtuda ja painutasin korvi väiksemaks, sest võistluse ajal ei oleks tahtnud janusse jääda.
Stardinumber 463. Peamised konkurendid samas koridoris või siis üks-kaks eespool. Seekord oli stardieelne ärevus sees, mis oli positiivseks märgiks. Mainin siis ära, et pulss on mul stardis kõrgem, kui nii mõnegi teisel raja keskmine :).
Start antud, panin kohe minema. Teadsin, et asfaldilõiguks peab saavutama maximaalselt kõrge koha, et oleks lihtsam. Esimeste kilomeetrite keskmine pulss võis olla vabalt 195 kandis. Pedajamäele jõudes oli ees mõnikümmend meetrit suurem punt, üritasime seda kätte saada Sander Eiloga. Algul ei kandnud pingutused vilja, ent tagapoolt tulnud punt aitas jõuda eesmärgini. Nägin endaga koos sõitmas Oliver Parve, Enno Eilot ja aimasin, et olin jõudnud punti, mis sõidab kohtadele 150-200. Hiljem lõpuprotokolle vaadates nägin, et mulle tundus õigesti. Tänan ühte veloclubbersi venda, kes korra pani abistava käe seljale, et ma vahet sisse ei jätaks, mitte ei trüginud mind rajalt välja :)
Kekkosele jõudes hakkasin vaikselt maha jääma. Võimalikult kaua püüdsin hammastega pundist kinni hoida. Hannes sosistas mulle motiveerivaid sõnugi, mis hetkeks aitasidki. Mõtlesin ainult, et ma ei tohi maha jääda.
25 km sõidetud- sai jaks otsa. Inimesed hakkasid ükshaaval mööda sõitma. Vajusin aina kaugemale. Huvitav on see, et kõik teised naised (peale Maarise) olid sel hetkel mu selja taga. Olin tõesti hea alguse teinud. Vahepeal enne vahefinišit möödus Kristel Koort. Rullirajal jõudis järgi Mara Leitane. Vaatasin ta numbrit- 300 midagi, mõtlesin, et äkki on keegi teine lätist, kuna eelmisel aastal pani ta ikka kõvemini. Aga ta ka siis praegu tahapoole vajunud. Kiigemäe tõusul ergutasid mind järgi jõudnud mehed, aitäh neilegi, sest huvitav on teada, et mind ikka tuntakse, kuigi ma ei pruugi ise kõiki teada :) Uuesti käima sain ma end viimasel 5 km. Mulle ei jõua tegelikult kohale, miks mu aju vahepeal blokeerib ja ma ei suuda sõita... Aga kokkuvõttes 264. koht. Ma usun, et üle 100 koha ettepoole tõusta on päris hea saavutus, olenemata, et mitmed võistlejad oli Saare tuuril.
Kõige tähtsam on see, et ma sain natukene eneseusku tagasi. Poodiumilgi näha, et ma olin väga õnnelik. Kuigi sportinfos on raja kohta negatiivsed kommentaarid raja kohta, siis mulle väga meeldis !
Järgmine start 25. juuni - EMV Eraldistardiga sõidus. Usun, et eelmise aasta meistritiitlit korrata ei õnnestu, kuna Grete ikka paneb võimsalt, ent annan endast kindlasti maximumi, et saavutada võimalikult hea tulemus. Tegelikult võistlen ma hetkel rohkem iseenda kui teistega, on see siis hea või halb- ei tea .

Kommentaarid

Populaarsed postitused