Otse põhisisu juurde

Kohtumispaik on seal,kus oled sina- Filter temposõidu karikasarja ma ei tea mitmes etapp .

Pilvede embuses, sina ja mina. Kohtumispaik on seal, kus oled sina. Pilvede embuses, sina ja mina. kohtumispaik on seal, kus oled sina !

Täna toimus võistlus, milleks nimeks Filter temposõidu karikasari.
Nädalavahetuse võistlusel Iisakul nägin, et minu praegust seisu võib nimetada katastroofiks. Eile trennist koju sõites mõtlesin endamisi, kas keegi on enne elavat laipa sõitmas näinud? Trenn iseenesest ei olnud raske, aga mul oli lihtsalt raske. On loogiline või ei ole. Peale 120 km läbimist lebotasin ülejäänud päeva, mis järgi oli jäänud.
Täna hommik. Kell 11 trekil trenn. Sõitsin kohale. Küsisin treenerilt, kas võin koju tagasi minna kuna enesetunne ja jalad pole kõige paremad. Sain loa. Kokku päeval siis 1.45 ja 42 km.
Keskpäeval selline uni, et heidaks kasvõi kohe magama, aga ei , hakkasin parem rattal possat paika panema. Aega läks aga lõpuks asja veits sai. Suured tänud mu kallile sõbrale Siim-Erikule, kes mul lubab oma kauni P3-ga ringi velotada :)
Sõiduplaan oli järgmine. Mina oma olematu poweriga sõidan ees ja minu armas klubikaaslane ja ema sõidavad tuules.
Stardis sai eespool startijatega mõnusasti juttu vestud ja egas siis palju aega polnudki, minek kah.
Raja esimene pool, väga mõnus. Tempo mõnus, tunne hää. Seda aga seniks kuni saime eespool startinud naised kätte koosseisus Karmen Reinpõld, Jane Loidap, Kaisa Peiker ja Kristel Akerman. Nimelt on mul selline kena komme, et automaatselt tempo tõuseb kui keegi silmapiirile satub ja peale möödumist öeldi mu naiskonna poolt, et lisasin veelgi tempot. Tõsi küll, pulsikellal tiksus number 199, mis andis mõista mulle, et olin tõesti tempot lisanud. :D:D
Peale seda tõmbasin ema kasti ära ja Anettega lasime tirri, et teda kenasti järgi oodata. Samas meil kiiret polnudki.
Tagasipööre. Tehti märkus, et võtaksin veits rahulikumalt, muidu ei kesteta lõpuni ära. Nii ma tegin. Tagasitee suht kerge kerimine, pulss 180 ringis.
5 km lõpuni. Istuda on võimatu. Pole ammu niimoodi eraldistardi ajal nihelenud. Aga kui ei saa istuda, siis ei saa.
Lõpuks päästev finišijoon. Jalad pehmed. Aga imestan, et sellise enesetundega sõitsin sinna 37 kanti ikka keskmist kiirust , ilmselt ratas sõitis minu eest :D Anette oli tubli ja ema oli ka tubli, sõitis vist oma elu parima keskmise kiiruse, vahet pole, et ma veidi abiks olin. :)
Hetkel olen samasugune laip edasi nagu varem, naudin siin võidetud kummikarusid, mis alla kuidagi ei lähe, aga issi tuleb poest varsti coca-colaga, mm maruhää :D
Aga aga aga, sellise ilmaga ei tasu kombe alla veel higikat panna, see oli ka veel mu õppetund! :D
Palju õnne veelkord ka Ervinile sünnipäevaks, et ta ikka sama kõvalt edasi paneks, või veel kiiremini ! ;)
Eelmise korra tulemusi uurides nägin, et sõitsin täna kiiremini kui eelmine kord Liisa Ehrbergiga paaris sõites :D
Side lõpp.

Kommentaarid