Otse põhisisu juurde

Rakke- viigistasin seisu .

Alustasin oma päeva Naiste Spordilaagris (kirjutan hilisemas postituse sellest).
Kümneviljapuder ära söödud, võileib ka veel otsa ja võis vidinad kokku panna ja Rakke minna.
Esimest korda tegin ma õige otsuse- viivitasin sooja tegemisega kuna mõnus tumesinine mahlakas taevas paistis lähenevat. Timmisin veel oma bemmi ja tuuleke oleks mu peaaegu kaasa viinud. Miks peaaegu? Aa ma visalt hakkasin vastu ja hüppasin bussi peitu.
Start kell 13.30- number 61. Muuseas eest ei meeldi mulle startida. Vastureaktsioon tekib kui ma olen möödasõidetav, mulle meeldib olla möödasõitja !
Paras matkasõidu tempo peal, saan posti igalt kaasvõistlejalt.. Sõitsin ettevaatlikult, et mitte kellegile ette keerata ja ütleme otse välja, et eks ma üks paras äpu olin. Sõbrad lähevad ükshaaval mööda, proovin tuulde võtta, aga ei suuda. Naisedki, kes mõnikord kaugel kaugel maas, tõmbasid täpiks. Aga uhkus ei lubanud kaotada . Ja kuigi jalad ei lubanud võita, siis 20. km enne lõppu võtsin ma vastu otsuse, et püüan kinni Jüri, kes oli raja esimese kolmandiku lõpus minust kenasti möödunud. Muidugi möödudes minust viskasime Jüriga mõne nalja ja mul soovitati süüa,juua, ühesõnaga kosuda, et ma ikka 1000 peale ei kukuks- muretses kenasti ikka mu pärast :)
Asfaldi lõik. Matkasõitjad, vabandust- poolmaratonisõitjad rahulikud ees minemas ja ma oma "temposõidujalaga" hakkasin neid ükshaaval noppima. Maarjagi püüdsin kinni. Edasi mõnusad suured "porilombid". Igaüks ikka vaatas, kuidas kõrvalt mööda saada võimalikult kuiva jalaga. Minust aga oli selleks ajaks saanud pohhuist. Vett lendas kahte lehte laiali, pori ja muud tegurid ei omanud enam mingisugust tähtsust. Joogipunktist kosutav energiajook ja edasi. Muuseas- võin tunnistada, et tegin sohki ja võtsin vastu kõrvalist abi- st. võtsin vastu neiudelt pakutava joogi , andestust :D
Slaalom mängitud, tuli pikk laugemat sorti murutõus. Lükkasin gaasi põhja. Paremalt, vasakult, keskelt.. igalt poolt, kus võimalik pressisin end läbi. Ja tõusu otsa jõudes minu päev läks justkui kolm korda ilusamaks kui ta oli sinnani olnud, silmad lõid peas särama, jalga tuli jõudu.. Ees paistis Jüri ise. Ja naksti käes ta oligi. Paar sõna juttu, "lükkasin" tedagi, sest ega ju võlgu ei saa jääda ja panin edasi. Lõpuni oli vähe maad.
Metsas sõidan endiselt rahvast mööda. Viisakalt ütlen kummalt poolt lähen ja järsku kuulen kedagi ütlemast " No kus sa siit vasakult lähed?" Samas sirgel laial laskumisel inimesed pidurdavad, siis miks ei külje pealt mööda lennata. Ole veel hoiatav ja ütle, kus sa tuled.
3 km lõpuni- Kaupo hüüab raja äärest, et Laura on siinsamas. Tõusul panen jälle gaasi põhja. Püüan ja püüan, möödun meeleheites inimestest, süda puperdab sees, ahmin õhku, hirmutan inimesi ja Laurat ei paista. Lõpuni 1 km. Obba juhhaidii, tüski vorm sillerdab päikesevalguses vastu. Vabandust kõigi sõitjate eest, kelle päeva võisin rikkuda sellega, et ma sõna otseses mõttes neist üle sõitsin, ent kui ma nägin enda ees Kristelit sõitmas, siis minu mõistus kadus täielikult. Mul oli ausalt juba ükskõik selleks hetkeks, kas ma kukun laskumisel, kännul või kus iganes, ma lihtsalt hambad ristis püüdsin ikkagist positsiooni parandada. Uuuh, viimane kilomeeter, see kõikse magusam ja nii ma üle finiši veeresin. Peamine- Jüri sain kätte ja möödutud. Viigistasin seisu elionidel kaks kahe peale. Minule punktid Rakkest ja Otepäält, temale Elvast ja Rõugest :)
Keskmiseks pulsikd 173, mis on tegelikult madal- matkapulss võistlusel. Max 204.
Kenasti pesujärjekorras ja supijärjekorras seistud, sain teada, et ma olin kolmas N23 naine, super üllatus . Moraal: lõpp on alati tähtis. Veidikene mõtlema hakates jõudsin järeldusele, et sain eestikate arvestuses 4. koha. Laura ültes küll, et mis see mulle annab, aga uhke öelda ju, et ma see aasta igavene neljas ( jätame MTB XCO välja, kus ma 7. olin) :)
Koju jõudsin poole üheksa paiku. Täna ma olin üllatavalt tubli. Ma mitte ei pesnud ainult enda ratta puhtaks, vaid ka ema ja õe oma- kokku 3 ratast. Õlitasin ka kenasti ja puha- milline eneseületus. Lõpuks läks väljaks nii pimedaks, et ma enam ei näinud kas tegin praaki või mitte. Loodame parimat !
Jäi tänamata ka Virgo ja Karmen, kes Emumäel kaasa elasid, Anne ja Terje, kes samuti Emumäel rõõmsasti ergutasid ja lehvitasid. Ja teised rõõmsad kaaskodanikud - kõik kaasaelajad on alati toredad : )
Ja muidugi kõige tähtsam- ma võitsin täna jälle iseennast ja oma mõtteid ! Olge tugevad !

Kommentaarid