Tartu maraton 2010

Keegi ei ole öelnud olema peab elu kerge, et varjud selja taha langevad vaid.. Ja käia võtsin ikka raskeima tee ja selgeks sai mul see- kõik, mis ei tapa teeb tugevaks ja edasi sind viib. Sust jälle veidi parem inimene saab. Olen elanud kaua selle päikese all, teada saanud nii üht kui ka teist, elu tuultes ja tormides karastub igaüks meist.

Tartu maraton 2010.
See on normaalne, et hommikul ei olnudki ma esimene mandrossija. Tavaliselt olen ikka Mina see, kes on varem 3 tundi riides ja ootab starti. Täna aga liikusin rahulikult veel kell 9 tavariietes ja vaatasin, kuidas inimesed võistluskeskusesse suunduvad. Ennast panin valmis poole kümneks. Siim-Erikuga tegime 3-4 km soojendusringi ja koridorri. Sellist nalja pole ma ka veel teinud, et Tartu Maratonil stardiksin esimesest reast, aga no olgu. Sain mõned sekundit kuulsust ja kodustele tv ees rõõmu valmistada kui mind otsepildis nägid. Start oli nagu start ikka, ainult ei pidanud koha peal seisma enne liikuma saamist 5 minutit ja mööda lendas sadu mehi(ja mõned naised) . Raineri kommentaar rajal lendava vee kohta võttis muigegi taaskord suule. Ja siis sai eelmisel päeval veel Siim-Erikuga tehtud panused, et kus ta mind kinni püüab- nimelt startis ta mõned koridorid tagant poolt. Ma panustasin esimest tõusu ja nii see ka oli. Esimesed mitukümmend km olin ma jällegist see möödasõidetav- väga ebameeldiv tunne, aga kui sinna neljasaja peale ära langesin, siis läks asi paremaks. Veel paremaks läks tunne, kui osad optimistlikud sõbrad 25 km või vähemgi maad enne lõppu selg ees vastu tulid ja olid endiga hädas. Meelde tuli Velolove koolitusel räägitud tekst, et kõige parem tunne ongi see, kui sa saad sõbrale lehvitada mõni km enen finishit, mitte mõni km peale starti ja ise hiljem posti saada uuesti :D Peale harimäge sirgel kruusateel toimus minu ees kukkumine. Automaatselt pidurid peale ja sain seisma napilt napilt. Seejärel mõtlesin pingsalt, et jumala eest keegi mulle nüüd selga ei sõidaks. Seekord oli õnn minuga ja sain kenasti siis jätkata oma teekonda. Uisaa, kui hakkasid need ägedad mudavannid pihta. Oma sileda rehviga oli uisutada päris tore, aga mida rohkem pori,soppa ja muud staffi, seda ägedam on ju sõita, või mis? Lätlane uisutas nii vägevalt, et pani pikali. Tahtis too siis veel litri otsa panna, aga ma jäin nii rahulikuks selle peale. Mõtlesin ainult endamisi: " Ma sõidan oma sõitu, palju on veel minna." Saime enne lõppu 30-40 km päris hea pundi, kus oli meeldiv sõita. Ainult 10 km enne lõppu hakkas mul kiire ja lahkusin sealt kenasti, vabandust. Viilija nagu ma olen pundis ja jätsin teid nöndaviisi selja taha . Mõned km enne lõppu aitas mind Marttigi, aitäh veelkord. Ta ikka nägi, et mul viimase tõusu otsas raske oli ja ei liikunud enam, võttis kenasti enda tuulde. Finish, naiste neljas koht ja vanuseklassi võit- super :) Poleks sellist tulemust oodanudki peale eelmist Elioni etappi Jõulumäel. Mis seal ikka, järgmise aastani, et seda muda ja pori oleks siis ikka veel rohkem ja noh kõige huvitavam osa toimus pärast Tartu maanteel, kus auto oli autos kinni, väga uhke värk, võistlus kestis hiliste õhtutundideni välja :D Dvi, byebye ja andestake minu sõnakordused ja muu ebakorrektne kirjastiil, silm on juba suht kinni ;)

Kommentaarid

  1. vabandused vastu võetud! ...kuigi jah, tegelikult tahaksid ka vedajad grupis teinekord higist kipitavat silma rõõmustada :)

    VastaKustuta
  2. Respect vedajatele . Samas olen isegi mehi vedanud ja pärast vahetus andmist inisenud ise kenasti maha, või keegi paneb litri ja kõik ülejäänud jõuavad järgi minna, aga mina enam mitte :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused