Leidsin sahtlist vana Aerobike aastaraamatu , lõin esimese lehekülje lahti ja leidsin sealt artikli, mille ma nüüd siia kirjutan:

Mis siis kui ma...

Mis siis kui mul oleks rohkem jõudu?
Mis siis kui ma jõuaks kiiresti sõita: kui mul oleks varustus ja vastupidavust?
Mis siis kui ma oleksin proff: kui mul oleks aega, oleks tahtmist ja võimeid, usku ning soovi.. kui mul vaid kõike seda oleks...

Siis ma võistleksin pidevalt.
Siis ma käiksin jõuproovidel: sõidaksin ja võidaksin.
Siis ma ei oleks pelgalt vaid nimi protokollis: statist, kes kedagi ei huvita, kellest tuimalt mööda vuhisetaks... aga ma ju pole...

Milleks ma end tapan?
Milleks ma sõidan ja raiskan raha.
Milleks mulle kõik see piin, see räpane külakas, mõttetu vaev.. ma olen kõigest ju harrastaja...

Aga mis siis!
Mulle meeldib ja ma sõidan. Ma naudin seda ala ning ma ei pea häbenema. Ma elan vaid korra nind teen seda elamise vääriliselt. Kelle asi see on, et ma pole maailmameister; kelle asi on, et ma sõidan kehvema aja, kui mu varustus eeldaks. See on minu aeg, minu elu ja minu varustus. Las ma siis naudin seda, sest ma tahan, usun, loodan ning suudan...

Ilus, paneb mõtlema. Mainin ära ka, et kirjatüki autor on Mihkel Reile.

Kommentaarid

Populaarsed postitused