Otse põhisisu juurde

Maratonid 2010

Maratonid selleks aastaks lõppenud minu jaoks. Sõidud pakkusid nii rõõmu kui kurbust. Vorm oli väga üles-alla hüplev ja nii sõitude sooritused olid vägagi erinevad. Esimesel kahel elioni etapil ma kahjuks sel aastal osaleda ei saanud. Mis teha, kui haigus võttis võimust ja arstid ei lubanud starti minna. Nii ei saanud ma osa ka väga ahvatlevana tundunud Mulgi mudarallist ega kihutada Kõrvemaa matkaradadel. Aga elu läks edasi ja avalöögi andsin Rõuges. "Karm reaalsus"- on sõnad treeningpäevikus. Sõitsin elu halveima koha välja- 406 ! Aga ma ei löönud käega. Eih, sest ma pole allaandja, vaid käisin visalt trennis edasi, et jõuda taas poodiumile. Tõsi- konkurents oli sel aastal tihe. Maratonile näitasin nägu hoopis tükkis uuesti Otepääl. "Koort pani mööda ainult. Aga muidu hea"- on kuldsed sõnad kirjas. Hops 264. koht - mitmed osalejad olid sõitmas Saaremaa kruusarallit, see ka põhjus, miks on koha parandus 142 kohta. Minu suureks eeliseks olid ka niiöelda kodurajad ja 50. km-ne sõidumaa. Nimelt kustusin ma alati peale 15-20 km ära- nönda kena. Ja siis minu aasta etteaste Jõgeval Kalevipoja maratonil. Kahtlesin mitu päeva kas startida või mitte. Treeningvormiks oli märgitud viiepalli süsteemis 1. Võistluspäeval aga miski muutus: " Võistluse ajal hull power jalas ja enesetunne mega"- kirjeldasin oma elu parimat kohta (178) elioni etapil. Mainiks ära ka, et kuigi kokkuvõttes olin ma N23 vanuseklassis kuskil taga otsas, siis parima etapi koha sain enda nimele kirjutatud, kuigi Kristelil jäi Jõulumäel väga vähe puudu( 187. koht) Ja mu tippvorm kadus sama kähku kui ta oli tulnud. Elva maratonil sai alguses veits liiga optimistlikult peale mindud, mis maksis lõpu osas kätte. Aga mis seal ikka. Lõpuni sõitsin rahulikult kuna teadsin, et maha ei tohi ronida, vanavanemad ja emaisa, õedvend ootasid mind ju finišis. :) Ning tulemas oli juba maratoni EMV Rakkes. Eelneval aastal läks mul seal väga hästi l- see aasta kadus sõiduisu stardipäeval oleva tormiga ära. "Algul 40. km matka, jumala lollakas"- olen kirjutanud enda kohta. Ent siis saabusid need mu lemmikud mudamülkad, kus ma parandasin oma positsiooni päris edukalt ja lõpuks tubli neljas koht ja vanuseklassi kolmas, sain jällegi boonust, sest poodium ju ainult seda ongi. Hästi , hästi ! Viimane elion- Jõulumäe. Nädala alguses tunne hea, mida lähemale võistlus aga jõudis , seda kehvemaks tunne muutus. Ja ajalooline hetk jällegi. Ei, mitte jälle elu parim või halvim koht, vaid esimene katkestamine. Annan andeks endale selle kuna järgmine päev sai ju teine meistritiitel võetud sellel aastal enda nimele . Elionidega siis lõpparve tänavuseks ja jäi veel Tartu maraton- pikim neist, 89 km. Värskelt kõigil osavõtjatel meeles see katsumus mõnusal vihmavabal pühapäeval ja ei hakka sellest enam pikalt vadistama. Ühesõnaga, maratonid on kilomeetrid täis rõõmu ja eks ma katsun neid kilomeetreid järgmine aasta edukamalt nautida. See ya 2011 ! :)

Kommentaarid