Miks ei saa kõik Eesti tüdrukud olla Grete Treierid?

Et mu blogilugejatel väga igav ei hakkaks ja endiselt seda külastada sooviksid, siis mõtlesin, et peaks kirjutama midagi teistmoodi siia jälle, et ma teid ära ei tüütaks ainult oma võistlusjärgsete emotsioonidega ! :)

Me kõik loome endale illusioone. Need on justkui eesmärgid, sihtpunktid kuhu jõudes kõik on väga hea. Kiirustame tihti ajast ette. Tahame saavutada parimat just praegu ja kohe. Unustame nautida etteantud teekonda tähtedeni. Ja kas see pole mitte kurb?

Lapsepõlves unistavad väikesed poisid, tüdrukud ajast, mil nad on täiskasvanud. Lasteaias oodatakse pikisilmi kooli minekut. Jõudes pärale nihkub meelepärane horisont kaugemale. Tahetakse olla juba kolmandas,seitsmendas,üheksandas klassis. Ja järsku ongi sinust saanud abiturient. Südames tahad kähku ülikooli või kuhu iganes minna, aga samas kipub peale tulema ka igatsus nende kooliaastate järgi, mis nii kiirelt möödunud olid. Mõtled ikka, et ma oleks saanud paremini teha need ja need testid,tööd jne kui ma vaid oleksid viitsinud sundida ennast rohkem vaeva nägema. Aga oleksid ei loe midagi.

Liikudes spordimaailma,siis kunagi oma kaherattalist sõpra treeningule viies ei teadnud ma midagi tippspordist ega Eesti paremikust. Televiisorist vaatasin olümpiamängegi teadmatuses, mis need päriselt on. Võistlustel sai käidud ainult seepärast, et sõpradega toredat aega veeta ja nagu me teame, siis jalgratturid on vahvad inimesed.

Ma usun, et paljudel noorsportlastel on unistus olla oma ala parim tegija Eestis või koguni terves maailmas. Hetkel võtan näiteks rattaspordi, mis on mulle nönda südamelähedane. Mis siis juhtuks kui kõik rattaga sõitvad tüdrukud Eestis oleksid Grete Treierid? Kas ta oleks siis enam eriline, kas ta oleks meile siis enam eeskuju? Neid "Kas" küsimusi võikski jääda moodustama. Ja kui me kõik juba Tema oleksime, siis miks me ei võiks kõik olla juba Giorgia Bronzinid? Aga kes siis võidaks MM-i? Kas siis enam üldse oleks sport huvitav ja oleks sellel enam mõtet? Kas meil oleks siis enam veel kuhu pürgida?

Sellepärast ei saa kõik olla Grete Treierid ja kes soovivadki ühel päeval olla nagu tema, siis nautige oma teekonda selleni, et siis hiljem oleks tore meenutada kui vahvad olid ühed või teised treeningud, tegevused, mis said tehtud selle "horisondini" jõudmisel. Ning et hiljem ei peaks mõtlema, miks ma üht või teist liigutust paremini ei teinud tol ajal. Ja kurb tõsiasi- paljud meist ei jõuagi ehk selle tasemeni,eesmärgini kuhu süda nii väga ihkab, ja siis oleks ju eriti kurb hiljem meenutada tegemata jäänud seiku. Uskuge mind, teie siht, eesmärk liigub aina edasi ja ega illusioonide loomisele lõppu ei tule- näiteks kui jõuad Eesti tippu, siis ihaldad jõuda juba maailma tippugi. Inimene on kord selline olend, et tahab saada aina rohkem ja rohkem ! :)

Kommentaarid

  1. Kui kõik oleksid Giorgia Bronzinid ja MMil tuleks naiste grupisõidus 180 naise vahel grupifinish, siis igav see kindalsti ei oleks:D. Mida ühtlasem on tase, seda vaatemängulisemaks sport muutub. Minul ei oleks selle vastu küll midagi kui tippspordi tase oleks ühtlasem.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused