Otse põhisisu juurde

Miks ei tasu alati uskuda oma esmamuljet?

Kui ma peaksin kellegiga juhuslikult kokku jooskma, siis see keegi võib mulle otsa vaadates arvata, et olen päev läbi nutnud, mis tuleneb minu punastest silmadest. Teiseks "tere" öeldes, võib tunduda, et hakkaksin kohe kohe nutma kuna silmad on juba vesised ja häälgi veidi imelikult teistsugune. Lahkudes üksteisest võib see keegi aga vaadata, et ma veidi pisemakski jäänud ja ei söö enam üldse. Tekiks automaatselt küsimus: "Mis lahti on, kas midagi on juhtunud?"

Vastus on väga lihtne. Ilmselt, kui ma kellegiga kokku satun olen teel lihtsalt apteeki või poodi (ilmselt vennaga hakkame gurmaane mängima). Ja ilmselt ma ei ole päevad läbi nutnud, vaid sellel viiruste perioodil kuskilt omale silmapõletiku külge korjanud ja häält moonutab kergelt tugev nohu. Ja selle mitte nii mõnusa haigusperioodiga olen ma tõesti 2 kg kaotanud, aga see pole midagi kaootilist. Ilmselt ikkagi lihasmassi arvelt kuna ma midagi ei tee :)
Aga ärge siis ära ehmatage, esmamulje ei ole alati õige kellestki! Olge terved !

Kommentaarid