Suusakilometraaz hävib ...

.. ja see ei ole üldse halb, et ta hävib. Alati tekib küsimus, millega võrreldes? Mina võrdlen end oma eelmise aasta "Minaga" :)

Kuna koolis on hullumaja, siis on üsna positiivne , et minu puhkenädal on kokku langenud selle katastroofiga. Miks katastroofiga? Õhtul jõuan teha paar tundi trenni, seejärel õpin paar tundi rohkem kui olin teinud trenni ja kogu see füüsiline ning vaimne koormis väsitab nii ära, et kella 21-22 ajal on silmad nii kinni, et mõte soojast (vahel ka külmast) voodist tundub nii ahvatlev,et ei suuda vastu panna. Hommikul sama trall 7st uuesti pihta. Aga ma ei kurda, sest enda arust olen ma siiani täitsa hästi hakkama saanud:)

Aga ikkagi siis, miks just suusakilometraaz hävib? Otepääl haarasin varasemalt varnast oma kaks paari sõpru- suusad,kepid ja läksin rajale. See aasta Tallinnas haaran oma kaherattalise sõbra ja lähen hoopis rattakilomeetreid koguma.

Kuna mõnda aega olen pikemad (ratta)treeninguid teinud üksi,nii palju või vähe kui neid on xd, siis täna oli eriline päev. Kallis oli tulnud talvepäälinnast kodu ja nii sai koos sõitmagi mindud. Juba kodutänaval oli meie ümber näha positiivseid märke. Esimesest kahest autost kaks lasi signaali. Võin öelda, et kolmandast ei tulnud puudust ja hiljem isegi mitte neljandast. Pärast poolt tundi liitus meiega sõber Raimo ja nii me kolmekesi nautisime sooja talveilma ja lõbusaid hetki. "Monika" on teinud aga teedega oma töö ja nii sai kohati ikka päris lõbusalt rattaga lihtsalt "üritada" lumehangest üle sõita või siis kui keegi ees kinni jäi ja ratas alt ära lendas, siis poldudki kuri kui mu pidurdusteekond liiga pikaks venis :D.

Kaunis pikaks aga venis hommikul ka välja minek (üldse ei ole kahju tegelikult) ja nii siis see kell tormas nii kähku minuteid tiksuma (viimased päevad ta kogu aeg teeb nii kahjuks), et peagi märkasime, et tuleb ruttu kodu poole liikuma hakata kuna on oht muidu pimeda kätte jääda. Siim-Erik saatis mind ja Raimot kenasti veits ja lõpuks läksime meie oma teed ja tema enda rada. Muuseas, seltskonnaga sõites ei saa arugi, et varbad jääse läheks, kuigi mul oli täna special riietumisviis, mille üle Siim-Erik sai hommikul ka naerda :D

Raimo koju saadetud ,pidin oma teekonda jätkama üksi. Märkasin et tänavalambid on süttinud põlema, väljas kaunishämar. Koju kergelt ligemale 13 km. Panin nii kaua nii kiiresti kui jaksasin tempot ja Haaberstisse jõudes mõistsin, et selge , jäin pimeda peale. Tuli kolida taaskord rattateele ümber. Teate, mis see tähendab? Taevast sajab aina lund juurde ja ega, kes see seal seda kinni viitsib jalutada või lahti sõita,lükata . Need olid minu elu kõige pikemad kilomeetrid koju. Naersin ainult omaette ja ootasin Tabsi tõusu. Peaaegu kodutänavale keerates jalutas must kass üle tee, mõtlesin et õnneks aint 500 m koju, et vast ei juhtu midagi kurja :)

Aga igatahes, mul oli väga vahva päev ja selliseid trenne võiks ikka rohkem ja rohkem olla, :)
Rattasõidu ajal toodab kenasid mõtteid ja jääge ootama siis jõuluüllatust, (kui mõte teoks saab muidugi) ! :D Kuna peale trenni ei viitsinud rattast pilti teha, siis pildimaterjali lisada ei saa. Aga olge vahvad ikkagi. Tsau! :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused