Kui muu enam ei loe .

Me elame suures maailmas, ent ometi oleme nii enesekesksed inimesed, et näeme ainult ennast.
Miks muidu me kipume unustama kui tähtsad me siin ilmas olla võime.
Miks muidu on välja mõeldud lause, et iga inimese enda väikese varba valu on tähtsam kui suured maailma mured.
Miks muidu me ütleme välja sõnu, paneme kokku terveid lauseidki, mida hiljem kahetseme.
Ja mis see loeb, et me kahetseme. Loeb see, et me oleme riivanud nende mõttetu tähtede järjekorraga kellegi tundeid, unistusi, soove.
Miks on olemas nii palju küsimusi, millele me teame vastuseid ja samas nagu ei teaks ka?
No olgu. Oleme enesekesksed, siis oleme.
Meile meeldib ehitada oma südame ümber seinu, kasvatada nahka nagu raamatus "Mees, kes tesid ussisõnu" oli kirjas:" See oli trööstitu sügis minu elus. Võib olla oli hiljem veelgi hullemaid, aga siis kaitses minu südant nahk, nagu ussil, mis igal aastal maha koorub. Minul jäi see aga koorumata. Lõpuks ma ei tundnud enam midagi."
See selleks. Tegelikult see ei puutu asjasse.
Oota! Või äkki siiski?
Mõnikord on meie seinade ehitamise eduks töö, mida oleme rabanud, tulemused, mida oleme saavutanud või isegi koolitunnid, mida oleme läbinud. Teinekord on aga kõik kinni mõttemaailmas, mis aitab meil end tugevana tunda.
Kuid ehk üks enim hinnatud ehitusmaterjale on antud kohal inimesed.
Inimesed?
Jah!
Nad tulevad ja kaitsevad meid. Nad aitavad meil hoida pea püsti, isegi kui see mõnikord norgu kipub vajuma. Nad sisendavad meile tunnet, et me oleme tähtsad, armastatud, et meid on kellelegi vaja. Et see tõesti loeb, et ma olen lihtsalt "Mina ise"
Nad ei lase meil kukkuda, vaid käivad meie kõrval ning näevad kui vajame abistavat tuge.
Aga mida meie teeme?
Nagu kindlasti kohane, siis meie hävitame kõike, saadame korda suuremat sorti laastamistöid.
Nagu metsas on palju erinevaid puid, mida saab langetada, nii on lood ka meie "seintega."
Antud hetkel siis inimestega.
Mõni saab kirvega hoobi.
Kukub
No olgu, pole hullu. Mõne aja pärast me ei mäletagi neid.
Teised aga saavad hoobi korda kaks, kolm. Aga endiselt seisavad püsti sinu kõrval, sinu südames, sinu seinana...
Võib olla mõni kaobki neljandal löögil. Pole häda sellegagi.
Sul on valus aga kaob unustuste hõlma seegi.
Ent on ka selliseid jäärapäiseid seinu, keda murra maha ükskõik millega, aga nad jäävad püsima.
Hävita ennast palju jaksad, nemad ikka on alles.
Müstika!
Millega me oleme selle headuse küll ära teeninud?
Tekib teinegi küsimus.
Kaua nad jaksavad? Kas pikemat sorti laastamistööga murduvad nemadki lõpuks?
Närtsivad need armsad lilleõied, raudkindlad kaljuseinad ja kaovad meie südant kaitsmast?
Ma loodan, et see ei ole tõesti nii, sest teinekord see "sein" on muutunud nii oluliseks, et ta polegi enam tavaline sein. Ta on muutunud müüriks.
Müür, mis on meie jaoks nii oluline, et midagi muud ei olekski meil tarvis. See müür on MULLE nii oluline! Ja isegi, kui sellel müüril on oma rada käia ja omad unistused...
Siis ma olen õnnelik, et mul on midagi nii head..
..midagi millest paremat ei ole!
Ma ei taha sinust ilma jääda! Anna mulle andeks!

Kommentaarid

Populaarsed postitused