Wattbike4

Kui hommikul kumises mu peas August Hundi loost jupike "Meie aeg on käes.." siis panin loo mängima ja tundes mind, siis see loomulikult siianigi käib repeadi peal. Spartat vallutama läksime, tegelikult üsna hea lause , sest tegelikult läksin esimest korda sõitma võidu iseendaga.
Paar päeva tagasi ütles üks tore inimene, et alati tuleb minna võistlustele ja küsida oma jalgadelt :" Kuidas me täna vastu peame? Mis tulemuse me suudame sõita?" Mitte ei ole eesmärk, et vot sulle pean pähe panema. Minu meelest väga positiivne lähenemine.
Kerge soojendus spinni saalis. Aulikul oli seal parajasti trenn käsil. Päris huvitav, hea muusika käib taustaks, ekraanil saad nähe tour de france mägede etapi ja elu on väga ilus. Ise pead ainult kergelt väntama ja kell aina jookseb.
Start läinud hakkasin vaikselt minema, ikka omas tempos, mõtlemas oma pedaalleerimistehnikale ja olin omas mullis. Esimest korda vaatasin ekraani kui sõita oli jäänud 15.40 . Lugesin mõni päev enne seda jooksja artiklist Teppo öeldud sõnu, et täispikas triatlonis on nii, et peale ratast oled 20 km õnnelik, et rattarajalt pääsesid ja siis kui ennast avastad siis 20 km on ju väga lihtne joosta, kes seda ei suudaks? Mul oli umbes samasugune effekt. 15 minutit sõita jäändu, kes see siis seda ei jõua?
Sõitsin enda jaoks sellises mugavas tsoonis, Polnud väga kerge ja polnud kõige raskem ka. Raskushetke tundsin 5 minutit enne lõppu. Samas enamus panid lõpus raskust juurde ja oleks nagu kilomeetri sõit alanud. Inimesed, mis te varem tegite? :D
Esimest korda ei osanud ma tunda kaotusetunnet, et olin 3. Väga neutraalne tunne, olin pigem õnnelik, et peale kolmapäevast jõusaali sellised pakud nagu mul all olid, suutsid läbida korralikult 18 km ja natukene peale :) Well done.

Kommentaarid

Populaarsed postitused