Heihei.
Olen oma kaherattalise sõbra teatud mõttes unarusse jätnud. Nimelt pole ta juba nädal aega saanud mõõta maanteel kilomeetreid. Küll pole ma teda aga hooletusse jätnud kunas tegin talle suure puhastuse. Eemaldasin viimsegi kui pigipleki ja nühkisin puhtaks aasta aega kapis seisnus jooksud, millel kummides pidid augud olema, aga need olid kuidagi imekombel korda saanud. Ühesõnaga nädal aega olen ma siis rohkem olnud sõber söögiga ja muude tegemistega. Samuti sai "koolivaheajal" piisavalt oma unevarusid täiendatud ja muidu mõnusasti aega veedetud.
Küll pole aga füüsilist tegevust unustanud. Et kodused ja mitte minu kodused endid puruks ei kukuks, lõhkusime veidi jäädki. Kui kevad muidu tulla ei taha, siis me toome ta ise enda aedadesse kohale. Igatahes selline üke laadne tegevus muutus iga päevaga aina vaevalisemaks ja niimoodi see käelihas muudkui kasvas ja kasvas.
Reedel sai käidud isegi,et ka 8 tunnisel koolitusel Tallinna Audenteses. Teemadeks oli jõusaal ja laste treenimine. Isegi, et päris huvitav oli. Sai uute nägudega tuttavaks ja muidu selline teistmoodi päev oli :)
Täna, 28. märtsil, lükkasin väljas pool tundi lund, et meie eelnev vaev säiliks. Kuivõrd maanteed on hetkel juba puhtad kuna päike sillerdab vastu, siis sõitma ma täna veel ei lähe. Käin külastan seda jõusaali , et harjumus mulle kevadeks,suveks külge jääks kuna tänavu on mul plaanis aastaringselt seal käia. Vaatan, kas see aitab midagi või ei aita. Igatahes, homsest hakkan tubliks sportlaseks jälle, kuigi ma täna ka üsna tubli olnud :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused