Otse põhisisu juurde

Saaremaa velotuur

Olen kolm korda oma ratturikarjääri jooksul tõsiselt kurb olnud- üks neist kordadest oli paar päeva tagasi.
Maagilised mustad jõud ei tahtnud vist, et ma tänavu Saaremaa tuuri läbiksin.
Olen nördinud, et meeskonnasõidu stardis jala lahti tõmbasin ja väike velo poiss mind hoidma sattus.
Teiseks on kurb, et treener Eero Kiskoneni meie klubi all üles ei andnud, sest ta oli ainuke, kes söendas küsida, et miks meeskond mind niimoodi hülgas?
Soier pärast mainis, et poisid sõitsid esimese kilomeetri vist kõige kiiremini xd .Kalevi mansa anyway kuskil taga otsas ja kurb oli pärast kuulda,et ega seal polnud vahet kui oleks mõni sekund kaotatud- aga noh sellega oli minu tuur tehtud.
Pärast oli treener ka juba tark ja ütles, et ma oleks pidanud esimesena startima, aga pärast võivad kõik targad olla- puhas organiseerimatus lihtsalt :).

Tegelikult, mis ma siin heietan ikka. Tuleb ise olla tugevam ja endaga hakkama saada teinekord, mitte loota teiste peale, kes nädal enne tuuri trennis niimoodi kägisesid, et keerasid poole mansasõidu pealt otsa ringi ja sõitsid koju või veel enam magasid sisse ja ei jõudnud üldse kohalegi.

Aga nii.. kodust lahkusin ma nädal aega tagasi 9. juunil. Vahepeal sai käidud Kalevipoja maratonil ja peale seda seadsin ennast mõnusalt sisse Tartusse. Samal laupäeva õhtul sai peetud väike grill Larsi, Erkki, Kaisa, Kristi, Sandra ja teistega.
Järgmisel päeval tegime Siim-Erikuga trenni- 1.30 Ütleme nii, et sadulas ei olnud kõige meeldivam istuda, oli kohe päris aiaiaiaiai :D Keskmine pulss 133, aga tunne oli nagu oleks olnud 177 :D:D
Esmaspäeval siis algas velotuur: meeskonnasõit, khmm vabandust eraldistardist sõit. 19 km ja keskmiseks kiiruseks saavutasin 38,3 km/h . Grupi rattaga sõitmise kohta päris korralik :) Aga musta lipu sain ikkagi. Päris raske on ÜKSI sõita 8 CFC mehe vastu ja kaotada võisin ainult 25% :D Palju õnne. Treieri päästis see, et tal on toredad klubikaaslased, kes otsustasid ta maha jätta alles esimeses parempöördes :)
Teisipäeval läksin siis kohe hommikul Kariniga trenni. 2.45 ja 73 km Pulss 136. Edasi läksin juba nukralt starti vaatama. Lohutusauhinnaks sain nii palju, et sõitsin etapi kaasa Pressibussis grupi ees.
Kolmapäeval sõitsime Raplasse. Sealt edasi liikusime Saaremaale, kus siirdusin ka treeningule.
Enesetunne oli päris hea. Pulss ainule üle 180 ei tahtnud minna, 2.05 ja 61 km. Pulss147
Trennist jõudsin koju 21.30- ehk siis selle turisti elu on ju palju raskem kui sportlase oma :D
Neljapäeval oli start Liivast. Sõitsin sealt läbi Orissaare Kuressaarde. Enamus teest siis vastutuul või küljekas. Enesetunne oli hmm jah, ei kommenteeri :D 2.40 ja 72 km . Pulss 137 ja rohkemaks ei olnud suuteline- kägis. Elu pikimad kilomeetrid minu jalgade jaoks. Trenn tehtud, käisin vaatasin finishi ära ja peale seda oli selline tunne nagu oleksin ise etapi läbinud. Magasin südame rahus 5st 7ni :D Ups.
Täna siis reede ja puhkan. Edasised plaanid on Eesti meistrivõistlustel hästi esineda. Paremini kui möödunud aastal- meenutamiseks siis, et lõpetasin mõlemad sõidud neljandana.
Oma halva enesetunde ja selle üle, et pulss kõrgele ei lähe, ma eriti ei põe, kuna mäletan, et möödunud aastal enne Kalevipoja maratoni ma ei liikunud ka trennis üldse ning sõitsin sellel elionil elu parima üldkoha ja paar päeva hiljem Aerobike temposõidul keskmise kiiruse rekordi :)
Aga olgu, nii palju siis minu tegemistest ja olge tublid ! Ma katsun ka olla :)



Kommentaarid