Otse põhisisu juurde

Hooaja kokkuvõte 2011

Hooaja head:
1)Eesti meister kriteeriumisõidus,
2) hõbe grupisõidu eestikatel,
3) Rootsi MK 76. Koht,
4)Tartu rattaralli võit ja lõpetamine suures grupis,
5)Filtri kokkuvõtte võit ,
6)Temposõidu karikasarja võit,
7)Otepää ja Mulgi maratoni 202. Ja 204. Koht,
8)teatekrossi kuld,
9)treki eestikate hõbe.

Hooaja vead:
1)Saaremaa tuuril musta lipu taha jäämine,
2)Eestikatel temposõidus neljas koht,
3)MMi katkestamine,
4) Kahel elionil katkestamine ja "viimased kohad".

Talvel tegin see aasta tunduvalt vähem trenni, ent ratta seljas veetsin rohkem aega. Talvekuudel oleks võinud rohkem käia jooksmas ja suusatamas. Nädalamahud talvel suuresti kõikusid- 6h nädal asendus 20 h. Treeningutest viilimist või vähem tegemist soodustas koolis käimine ja kodutööde tegemine, mis tõttu mahu treeningud jäid liialt lühikeseks. Ent muidu jõusaalis sai korralikult käidud, ka ujumas ja pukki kannatas pikalt sõita. Samuti tegin talvel mõned isiklikud rekordid: 2.45 järjest jooksmist, üle 2 km järjest krooli ujumine, jne.
Laagrisse minek veebruaris oli väga asjalik mõte, sellepärast et sai varem rattaga sõitma hakata ja Eestisse tagasi tulles oli aega veel eraldi lõigutrenne teha, mitte otse võistlustele minna nagu eelnevatel aastatel. Esimesed haiguspäevad tulid hooajal laagris, kus kadus söögiisu ja kurk oli valus. Laagris oli positiivne see,et sellel aastal sõitsin mägedes tunduvalt rohkem kui varasemalt. Kolmandal nädalal oli kõige parem minek, neljandal hakkasin juba väsima. Eestisse tagasi tulles ilmad ei soosinud väga rattaga sõitmist ja nii sai aeg veidi maha võetud. Organism sai vajaliku hingetõmbepausi ja rattaga sõitmine läks jälle lihtsamaks. Eelmine aasta tegin vea, et laagrist tagasi tulles panin kohe full gasi edasi(ka vihmaga) ja see tõmbas organismi kinni.
Enne võistlusi sain lõikusid teha, mis tuli kasuks. Seda näitasid ka kontrollajad: 6 aprillil 5 km 8.47 ja 12.aprillil sama distants 7.53.
Esimesed võistlused andsid emotsionaalselt kohe väga head tagasisidet ja nii oli rõõmu terve edasine hooaeg pingutada. Maantee võistlused läksid väga edukalt, mtb peal mitte nii väga. Kuigi Toilas saavutasin Koorti järel teise koha alistades Randalaineni ja Steinburgi.
Saaremaa Audi GP-l oli väga hea minek. Võiks öelda, et hooaja parim enesetunne. Suutsin püsida grupi eesotsas sinnamaani kui kumm purunes, mille tõttu ka peapundiga hüvasti pidin jätma. Teistel rattarallidel oli rohkem seda hammastega kinni hoidmist puntidest.
Mai esimesel nädalal sain aga veidi külma, mis lõi selgelt välja Rõuge maratonil. Lisandusid järgmised kaks haiguspäeva. Haigus seisnes siis kurgu valust. Alates sellest hetkest on mul siiamaani igal hommikul kurk „paks” (aga mitte valus). Nädala lõpuks ära ei taastunud ja seetõttu osutus Elva kriteerium kõige raskemaks kogu seeriast.
Enne Tartu rattarallit oli enesetunne võrdlemisi taastunud. Tegin vabatahtlikult Tabasalu tõusu peal nö „mäetrenni”. Suurt rõõmu valmistaski Tartu rattaralli võit ja peagrupis lõpetamine kuigi Liivamägedes rippusin ikka väga koledasti seal viimastega saba peal.
Peale rallit oli enesetunne juba väga hea. Suutsin meeskonnalõikude trennis isegi saba peal püsida, ent juuni alguses tabas nõrkusehetk, mis püsis ligi nädal, mille tõttu ka Kalevipoja maraton valmistas ränku piinu. Mõni päev kergemat liigutamist ja Saare tuuri eraldistardiks oli enesetunne paranenud, aga mitte väga hea. Üllatusin kui sõitsin keskmist 38-39 km/h. Arvasin, et tuli tunduvalt vähem. Sellest aga ei piisanud, et pääseda järgmistele etappidele, mis morjendas mind emotsionaalselt väga kõvasti. 16. Juunil Liiva-Kuressaare etapi päeval oli rattasõit minu jaoks väga vastik ja raske. Ilmselt oli see mu hooaja madalpunkt. Ratast ei puutunud kolm päeva ja järgmine start oli TT. Enesetunne oli paranenud ja lõpuks tuli vlja, et vastutuult liikusin küll aga allatuult ei olnud võimsust ja kaotasin olulisi sekundeid. Tulemuseks 4. Koht, mille järgi ma ilmselgelt ei läinud- pettumus. Järgmine päev ei olnud samuti enesetunne kiita, aga teadsin, et tuleb proovida ja võtsin omale hõbeda ligi. Polnud rahul, et Grete terve ringi taga tuules oli ja vahele lasi kuna inimesed räägivad, et võitsime Krissuga oma medalid sellepärast, et Grete vedas meid eest ära ja saime seetõttu vahe sisse. Tegelikult aga oli ju vastupidi ja meie teenisime oma medalid täiesti ausalt välja.
Eestikad olid läbi, võtsin teise pausi. Ratast ei puutunud mitu päeva ja 29. Juunil Almaga eraldistarti sõites inisesin nagu ma ei tea, mis asi . Raske oli, aga nagu ei olnud ka. Lihtsalt ei suutnud maxiga pingutada. Aga siis hakkas enesetunne paranema. 5. Juulil tegin bussi taga nö lõiku 90,4 km/h ja jala sai päris hästi lahti. Järgmisel päeval kekslinna temposõidul oli selle hooaja parim enesetunne temposõidus ja sõitsin kõrge üldarvestuse kohagi välja.
Pärast seda sõitsime juulis Itaaliasse. Alguses oli ikka kohe väga raske, aga teisel nädalal läks paremaks – hakkasin juba isegi nautima sõitmist taaskord. Eestisse tagasi tulles oli kohe Lauri Ausi GP, kus ma muidugi maha jäin, aga põhiline oli see, et enesetunne oli üle pika aja super ja jõudu oli ka. Juuli lõpus suutsin lõpetada a Rootsi MK- etapi, mida ma ei osanud oodatagi. Arvan, et suutsin sõidu lõpetada tänu oma niiöelda väikesele nahhaalsusele kohati ja kindlasti tänu sellele, et olin Itaalias mägesid sõitnud kaks nädalat. Kaotasime küll treeningkilomeetreid seal, aga usun, et väiksem maht aitas oluliselt rohkem kaasa kui oleks Eestis pikkade flati otste sõitmine aidanud.
Tagasi tulles hakkas pihta treki hooaeg. Haapsalu rattaralli läks väga hästi. Enesetunne oli ikka veel super, aga siis hakkas jälle ära langema. Trekisprindis eriti liikuma ei saanud ja jalad olid ka sellised „paksud” aga üllatavalt suutsime Daisiga omniumis ikka kaks säravamat medalit ära tuua- hea tiimitöö oli kindlasti abiks. Ja no oma kehvade jalgadega suutsin tüdrukud ikka ära kägistada 3. Km jälitussõidus. Viimasel õhtul tegin ka oma supersõidu 500 m/paigalt . Sellega olin ka rahul.
Peale trekki tuli rammestustunne, midagi ei jõudnud. Jõulumäe elionil nulljõud ja katkestasin. Treeeningutel ka üldse ei jaksa. Rattasõit muutus aegamisi jälle vastikuks. Võru rattarallil imesin seal terve sõidu ketis enamasti, meeskonnasõidul kah jälle maksiga pingutada ei suuda aga õnneks Siim-Erik ja Daisi tegid suurema töö ära ja mul oli selle võrra lihtsam. See tõmbas ilmselt jala jälle selgeks ja Otepää maratonil oli lambist jälle ülihea enesetunne ja sõitsin 400-500 koridorist ennast 202 koha peale. Äärepealt oleks Ivvalegi pähe teinud- super. Olin ennast elioni sarjast juba maha kandmas, ent tegin hea come backi niiöelda. Tabasalu ralli oli seejälle hoopis kang kuni selleni kui suurde punti jäin. Peale seda umbes 25.ndal kilomeetril läks kogu sõit üllatavalt lihtsaks.
Ja siis tulin ma Tartusse. Esimesed trennid kägisesin jälle ja võitlesin tuulega. Ei olnud väga lihtne. Enesetunne läks sedavõrd kehvaks, et võtsin natukene rahulikumalt. Tuli nohu. Jüri Ratase sõidul aga liikusin üllatavalt kenasti ja jätkasime treeninguid Mmiks. Sõitsin auto tuules ja tõusukõver hakkas jälle ülesmäge liikuma. Viimases autotuules trennis muutus õpuks enesetunne üsna kenaks, kuigi Katja tahtis mind pikali puhuda. Peale seda aga jalg hakkas nägusid tegema. Elva ringil inisesin odavalt Siimu tuulest maha ja mõtlesin, et nüüd on jälle kõik untsus. Ent tartu maratoni päeval nautisin kogu sõiduaega, milleks kujunes kolm tundi ja Mmile võis sõita rõõmsa meelega. Taanis trenni tehes oli ka enesetunne väga hea. Oleks pidanud veel enne sõitu ühe puhkeka tegema kui tagant järgi tark olla. Usun, et kui MM oleks üks päev varem olnud, siis ei oleks ehk krampi tulnud ja sõidu võib-olla isegi lõpetanud. Aga see on ainult spekulatsioon. Siiamaani pole ma välja analüüsinud, millest kramp võis tulla, sest sellist pole kunagi varem olnud. Sellega siis minu hooaeg lõppeski. Võtaksin kokku selle nii siis, et enamasti mul oli ikka raske, aga tuli neid helgeid päevi ka ligi ning võistlustel läks väga edukalt ja hooaja võib lugeda õnnestunuks. Tegin suure tagasituleku võrreldes möödunud aastaga.

Kommentaarid