Otse põhisisu juurde

Kõrvemaa

Laupäeval anti kell 12 start Kõrvemaa rattamaratonile. Kuna võistluskeskus ei asu kodukohast väga kaugel, siis ei pidanud ma paljuks starti sõita maanteerattaga auto tuules. Hetkel on ju juba sügis ja minu eesmärgid on selleks aastaks  täidetud ja rohkemgi veel, seega ei pea palju muretsema, et soojendus oleks täpne enne starti ja mitte liiga pikk jne :) Praegu tunnen rattasõidust vaid rõõmu ja kõik peab olema pigem funfunfun.

Enne starti sattusin Mart Ojaveega jutusoonele ja sain teada, et ta on cyclo rattaga võistlema minemas. Otsustasin siis, et mis seal ikka, proovin ka selle imevidina ära :) Soojendusringil oli emotsioon juba laes - kift, äge, lõbus, mõnus - cyclo on lahe.

Seejärel läksin starti ja endine koolikaaslane uuris, et kas ma olen ikka cycloga varem sõitnud ka. Mõtlesin siis, et antud rattaga olen sõitnud stardihetkeks 10 kilomeetrit ja, et ennast positiivsemalt meelestada vastasin "Ei" asemel lõbusalt "Ajaa, kunagi Belgias cyclo võistlust proovisin, maratoni sõidan esimest korda!" :D

Start antud. Võtsin mõnusa tempo peale. Minu üllatuseks möödusid naised alles peale neljandat, viiendat kilomeetrit. Seejärel läks rada mudasema ja raputavama lõigu peale, kus ma hävima hakkasin, vajusin läbi pundi ja kruusaka peale jõudes ei näinud enam kedagi. Ootasin tagant paar meest järgi ja hüppasin tuulde. Paar meest hingeldasid päris kenasti ja selle peale mõtlesin ma endamisi, et miks ma praegu ei suuda endast nii palju anda nagu nemad. Ilmselt on süüdi septembri alguse haigus, võib-olla mitte. Kes teab :)

Igatahes.. püüdsime siis eest poolt pundi kinni ja kuidagi märkamatult oli meid päris palju. Enne ma sellest aru ei saanudki, kui ühel laskumisel pandi ees maoli ja sellega kaotasin järsku kümneid kohti. Õnneks ise jäin püsti ja peagi olin pundi ees tagasi. Seejärel tuli selline mõnus lõik, kus oli palju kivisid ja ikka korralikult raputas kõik soolikad segamini, hävisin seal ikka korralikult ja pärast seda kiviklibu lõiku hoidsin ennast hammastega viimase possa peal ja lootsin, et kohekohe läheb paremaks. Läks ka :)



Järsku ühes kurvis märkan, et Greete tuleb rattaga uuesti rajale ja on järsku mu pundis.. Oooo ja järgmisel hetkel näen ka Janellet ees vigurdamas. Mul oli suht üllatus, et sellise mõnusa looduse- ja uue ratta nautimisega olin taas naiste esikoha kandidaat.

Peale viimast TP-d keeras rada aga minu jaoks veidi ära. Esiteks tuli üks mõnus tõus, kus cyclo kõige kergem raud oli veits palju (aga sain jalutamata üles). Vaatasin ees meestel oli eest väike ja tagant ka ikka päris kerge käigu peal ja kerisid nii vaikselt tõusu, et lasid ees pundiga vahe sisse ja ega mul ka enam seal midagi teha ei olnud. Järgmiseks tuli taas metsa ja põlluteed, kus ma veidi hävisin ja nii andsin viimase kaheksa kilomeetriga ikka paarkümmend kohta ära.

Finišis olin siis kolmanda naisena, emotsioon oli hea, tuju super. Cyclo-ratas on väga äge ning korra elus võiksid kõik sellise sõiduvahendi  ära proovida. Ja boonuseks laupäevane kilometraaž 100 kilomeetri kanti ilma mingi vaevata :)



Kommentaarid