Eesti Meistrivõistlused

Kirjutan lähemalt Eesti Meistrivõistlustest ja jätan seekord pikemalt kirjutamata Hispaania tuuri kahest viimasest etapist ning Trentino velotuurist. Seda just seetõttu, et kahe tuuri vahel olid pikad treeningud Giroks, ettevalmistused kojusõiduks ja tegelikult ei tahtnud ma enne eestikaid anda ülevaadet oma hetke vormist.

Eraldistart: 25,6km
Eraldistart oli tasasel ja tuultele avatud tee peal ja ma ei osanud aimatagi, milline võib mu hetkeseis teiste tüdrukute suhtes olla. Trentino velotuuril tundsin väsimust jalgades - võib-olla väga kuuma ilma pärast, võib-olla mitte. Soojendust alustades oli pulss muidugi kõrgem kui tavaliselt, närv oli ikka sees. Tegin oma tavapärase ettevalmistuse ja maksimumpulss läks kõrgemaks kui viimati Trentinol olles. Võtsin seda kui positiivset märki enne starti.

Käisime enne pukil soojendamist õega raja algust vaatamas ja saime aru, et tuul on ümberpöörde poole sõites õrnalt vastu ja pärast peaks sõit pärituult kulgema. Esimesel kilomeetril hoidsin end tagasi, ka esimese pöörde võtsin rahulikult kuna tee oli veel märg. Pärast kurvi võtsin hoo üles ja sõtkusin pedaale nii kiiresti ja tugevalt kui vähegi suutsin. Pulss reageeris ilusti, see sisendas enesekindlust, et jalad on head ja täna peab olema minu päev! 

Peale neljandat kilomeetrit nägin eessõitja saateautot, järgmine positiivne märk. Olin enda jaoks distantsi vastavalt neljaks jaganud: 8km, 4km, 4km ja 8km. Kaheksanda kilomeetri vasakpöördes olin kaasvõitlejale juba päris lähedale jõudnud. Mõõtsin enda jaoks vahet ja sain selleks 15 sekundit. Selle nelja kilomeetrise lõigu peal käis tee paar korda 2-3% üles-alla, kus suutsin teistega vahet oluliselt kiiremini vähendada. Võib-olla oli põhjus ka selles, et Trentinos ronisime oluliselt järsemaid põntse ja naiskonnasõitki lõppes 3,5km tõusu otsas, mis oli keskmiselt 11% järsk. 

Vahetult enne pööret sain kätte Viktoria Randalaineni, eelmise aasta temposõidu pronksi. Eesti sõitude tulemusi vaadates tundus just tema kõige ohtlikum vastane olevat. Muidugi pidin arvestama ka üllatajatega ja ei olnud oma võidus veel 100% kindel. Kuna koht oli möödumiseks päris rumal, siis hoidsin enne pööret end tema taha ja peale pööret kiirendasin temast mööda. Viskasin kiire pilgu Garminile, mis näitas keskmiseks kiiruseks 40,4 km/h. Hakkasin endamisi mõtisklema, et kas oli ikka vastutuul? 

Seejärel möödusin veel paarist ratturist ja hoidsin pilku pidevalt pulsil ning mõtteid sõidu juures. Ühtäkki märkasin, et keskmine kiirus on tõusnud 41 km/h peale. Seejärel tekkis sportlik hasart, kas äkki suudan ka 42 km/h püüda. Enesetunne oli hea, jalad ja pulss tegid endiselt head koostööd. Enne viimast kurvi oli keskmine kiirus veel 41,7 km/h. Kahjuks viimase kitsa kurviga see langes ja lõpetasin ajaga 36 min 53 sek. See tegi Garmini järgi keskmiseks kiiruseks 41,6 km/h. Varem olen Eestis korduvalt 39km/h keskmist sõitnud, kuid siiani pole suutnud kodumaal 40km/h piiri alistada. Ma ütleksin, et pole paha :) 

Grupisõit
Üldjuhul ma endale enne sõitu medaleid kaela ei riputa, aga seda kippusid tegema teised. Võitmine oli minu jaoks muidugi äärmiselt oluline, sest ihkasin enda selga sinimustvalget meistrisärki, et välisvõistlustel hallist massist silma paista. Loomulikult ei olnud mina ainuke ja Grete Treieri puudumisel mõlgutasid paljud teisedki tüdrukud võidumõtteid.

Pidime võidu sõitma seitse ringi kogupikkusega 87 kilomeetrit. Peale poolt aastat välismaal on seda distantsi väikese grupiga vaimselt palju kergem sõitma minna, sest reeglina kõik, mis jääb alla 100 kilomeetri, on alla keskmise pikkusega. Loomulikult tegid selle vaimse pinge puudujäägi kuhjaga tasa minu ambitsioonid see sõit võita. Esimese ringi võtsime rahulikult ja grupp veeres sõbralikult koos. Teise ringi alguses ründasin, et jalga proovida ja punti aktiivsemaks muuta. Liisa Ehrbergiga kahekesi sikutades avastasin Lubja tõusu otsas, et meid on seitse tükki! SEITSE! Olin veidi löödud, sest lootsin, et kaasa jõuavad tulla vaid kaks-kolm ratturit. Sain sellest paar ringi hiljem aru, et tuules istuda oli tolle koha peal äärmiselt lihtne. Esiteks polnud tuult, mis sõidu raskemaks teeks ja teiseks oli ring liiga sile. 

Pool ringi hiljem tõmbasin karusellis veidi hinge kuna olin päris palju jõudu pundi lõhkumiseks kulutanud. Ilmselgelt teistele ei meeldinud, et paar vahetust viilisin ja pärast seda hakkas üksteisele otsa vaatamine ja  kassi-hiire mäng pihta. Ise veidi lootsingi, et peagrupp meid uuesti alla neelab, sest mu õde jäi kogemata minekust maha. Üllataval kombel aga vahe pundiga kasvas ja kasvas, vaatamata sellele, et me tihti üle tee laiali olime ja vaikselt veeresime. 

Mõne aja pärast asusime siiski uuesti karuselli sõitma. Minu eesmärk oli kaasvõistlejaid küpsetada. Kuna minu taga olid kaks juuniorit, siis tempo tegemine eriti ei õnnestunud kuna nad olid sel hetkel üsna läbi ja sõitsid mu ette vaevaliselt. Ütlesin seepeale nii Kärolinile kui Sirjele, et nad taga vahele laseksid, siis olid nad omavahel võrdses seisus. Hiljem läks sõit taas lihtsamaks ja nad oleksid võinud taas tööle asuda, aga mis seal ikka.

Enne Lubja tõusu jäädi alati üksteist passima. Seis oli vahepeal nii tobe, et igal ringil lasti Sille Puhul lihtsalt rahulikult eest ära veereda ja kõigil oli ükskõik. Nii ta alati sõitis enamasti poole tõusuni üksi kuni me lõpuks ta kinni püüdsime. Kuna see oli raja raskeim koht, siis pidin seal üritama eest ära saada. Tulutult. Iga kord, kui nägin kellegi jooksu enda tagarattasse jõudmas, siis kuulus see Randalainenile, teised rõõmsalt tuules kõik. Paar ringi hiljem sain aru, kuidas mul ei õnnestu seal minema saada. Nimelt istusin kord terve tõusu Liisa tuules ja hingasin nina kaudu, kuna tuules oli üsna lihtne istuda.

Minu õnneks oli mulle liidrite hulgas abiks Liisa, kes oli samuti seda meelt, et särk ikka välismaale sõitma läheks. Kuna tõusul ründamine end ei õigustanud, pidime proovima teisi variante. Mõtlesime läbi ja viisime ellu plaanid A, B, C, D, E, F... Mitte ükski ei aidanud. Nii kui sadulast tõusin, olid kõik järgi. Nii kui keegi väikese vahega eest libises, vaadati taas minu poole. Olin juba meelt heitmas. Läksin auto juurde pudeleid vahetama ja ütlesin poiss-sõbrale ja emale, et seis on lootusetu, mind ei lasta minema.

Ja nii need kilomeetrid aina läksid ja läksid... Lõpuks uurisin Kristel Koortilt, et mis on ta eesmärk, et ta palju viilib, korralikult karuselli sõita ei soovi ja istub enamus ajast minu tagarattas. Vastus oli etteaimatav: "Võita!" Starti asudes on kõigil eesmärk võita, aga selleks, et võita, tuleb ise võidu ka sõita, mitte istuda ühe inimese tuules ja loota, et lõpus on jalg teravam. Toon näite kõrgeimalt tasemelt: meesproffide hulgas on samuti ainult teiste tuules istujad halva mainega.

Selge oli see, et lõpufinishi peale ma ei tahtnud asja jätta.. Seega pidin tõusul ainult gaasi põhja vajutama ja lootma parimat. Seda ma ka tegin ning sain kohe paarikümne meetrise edumaa. Kestsin viimased 20 kilomeetrit üksi sõites ära ja tulin Eesti meistriks grupisõidus (viimati võitsin grupisõidu N16 klassis aastal 2007), millega sain õiguse kanda ja uhkusega esindada Eesti värve maailmas :) 

Nüüd on selle aasta vaimselt ühed raskeimad võistused selja taga ja juba järgmisel pühapäeval stardin naiste Giro d'Italial! :)

Olge vahvad! Ilusat Jaani!

Populaarsed postitused