Giro Rosa 2013

Tere sõbrad, fännid, uudishimulikud, spordisõbrad, .... ,asjaarmastajad!

Blogipidamisele on nüüd päris suur paus sisse tulnud. Seega jätan põhjendamised ja vabandamised vahele, hakkan vaikselt oma suurt blogiauku täitma ning jätkan sealt, kus viimati pooleli jäin. Peale Eesti meistrivõistluseid olin paar päeva kodus, tähistasin tagasihoidlikult oma 22. sünnipäeva ja seejärel lendasin Itaaliasse. Juunikuu viimasel päeval anti start minu esimesele Giro Rosale, mida varasemalt tunti ka nimede Giro Donne ja Giro d'Italia all. Kui veidi meenutan ja mõtteis aega tagasi kerin, siis aasta eest ei osanud ma arvatagi, et minu elu teeb sellise pöörde ja ma lõpetan naiste maailma mainekaima velotuuri.
Trophee D'Or TT
Esimesel päeval anti start Lõuna-Itaalias Bari linna lähistel. Trass kulges mere ääres ja distantsiks oli 99,6 km. Tuuridel on enamasti nii, et esimesel päeval näed kohe ära, kus sa sõitma hakkad - kui sul on hea jalad, siis püsid pundi ees, kehvade jalgadega pead tagumiste ridadega leppima. Mina leidsin end sealt tagant. Optimistina küll lohutasin end, et kindlasti läheb paremaks... Ette rutates võin öelda, et ei läinud.

Kuivõrd tegu oli tasase etapiga, siis spordidirektor ütles, et üritage ja proovige grupist plehku panna. Loomulikult läks kohe joonelt kõvaks paugutamiseks, sest kõik tahtsid aasta tähtsaimal sõidul telepilti pääseda. Kui peale mitmeid tulutuid katseid grupp veidi rahunes, liikusin pundi ette ja vaatasin, mis saama hakkab. Naistel närv kaua vastu ei pidanud ja ühtäkki hakkas üritamine uuesti peale. Läksin esimese rünnakuga kohe kaasa, mis kaua siiski ei kestnud. Kohe, kui hoog maha lasti, kiirendasin mina omakorda ja kaasa tuli vaid Greenedge'st keegi. See hetk oli isiklikult minu jaoks tuuri highlight, mis kestis tervelt kaks minutit.

Finishi eel pidime läbima veel kaks väiksemat ringi. Üks kurv ajas teist taga ja asjale ei aidanud kaasa ka see, et suur grupp oli endiselt koos. Aitasin kümme kilomeetrit enne lõppu meie klubi uue sprinteri, Taist pärit endise trekiratturi, grupi ette ja seejärel vajusin kolinal läbi pundi. Nagu esimesele etapile kombeks, oli pundis palju rabelemist ja kõik tahtsid võita. Viis kilomeetrit enne lõppu tõmmati punt juba väga pikaks ja oli päris palju tegemist, et eessõitjal rattas püsida. Kaks-kolm kilomeetrit enne lõppu jäädi hetkeks passima, punt oli üle tee lai, aga seal ei olnud enam võimalik kohta oluliselt parandada ja nii sain avaetapil resultaadiks 95. koha.

99-kilomeetrine teine etapp sõideti neljal ringil. Ring oli küllaltki künklik: algul üks kilomeetrine järsem tõus, seejärel veidi tasast maad ja ringi teise poole peal tõusis mitu kilomeetrit 3-4%. Minu õnneks said igal etapil kõik riikide meistrid (14 tk!) startida esimesest-teisest reast, meie ees veel tuuri särkide omanikud. Esimesed kaks ringi olid päris edukad. Esimesel järsemal tõusul kaotasin positsioone, aga need suutsin peagi tagasi võidelda. Flatil teelõigul oli päris palju sügavaid löökauke ja seepärast pidi kogu aeg valvas olema. Kolmandal ringil kaotasin grupiga kontakti, ent laskumisel kühveldasime end mõnede kaaslastega pundile järgi. Viimaseks ringiks oli mu jõud otsas. Jäime taas väikese seltskonnaga maha ja asusime esimesi püüdma. Peagrupp oli kogu aeg 50 meetri kaugusel ja meie väikeses pundis vist iga tüdruk lootis sisimas, et kohe-kohe lastakse ees hoog kasvõi sekundiks maha. Seda aga ei juhtunud ja kui peagrupp eest libises, sõitsime rahulikult lõpuni karussellis. Sain ajalise kaotuse ja treener minuga enam kokkuvõtet silmas pidades ei arvestanud. Olin veidi pettunud, sest algul olin klubi üks neljast liidrist. Taandusin vabatahtlikult abilise rolli ja hoolitsesin, et meie kahel prantslasel kõik hästi oleks. Kohaks 107.

Kolmas etapp - 99,3 km. Täielik õudusunenägu. Üheksandale kilomeetrile oli maha märgitud mäefiniši joon. Umbes viiendal hakkasin läbi pundi vajuma. Kaheksandal kilomeetril hoidsin hammastega grupi sabast veel kinni, jooneni jõudes oli pundiga aga vahe juba sees. Mõtlesin, et kui tõusu ei jõua, siis peab laskumisel punti järgi jõudma. Jõudsingi... Avastades hetke pärast, et terve eespool sõitnud grupp oli ribadeks läinud. Kogu ülejäänud etapp käis vaikselt alla-üles. Püüdsime enda eest kogu aeg väikeseid gruppe kinni ja lõpuks oli meid päris palju. Ilm oli vahepeal iga päevaga aina soojemaks läinud ja sellel etapil näitas termomeeter juba 35 kraadi sooja... Varjus. Arvestasin joogivarudega nii, et 60.-ndal kilomeetril saan raja äärest uue pudeli. Jõudnud jootmisalasse, otsisin pilguga meie jootjat, kuid keda ei olnud, oli jootja! Pudelikorvid tühjad, 7 kilomeetrine, 4-7%, tõus ootamas, päike paistab lagipähe. Silmad peatuvad pidevalt teiste tüdrukute jookidel. Lõpus tuli meie taha sõitma Hitec Products-UCK tiimi auto. Emilia Fahlin, Rootsi meister, läks omale juua tooma. Viimases hädas palusin tal ka minule ühe pudeli tuua. Kolm minutit hiljem saabus vesi! Kirjeldamatu moment! Kui vähe on õnneks vaja! Lõpuks olid kõik ratturid nii sodid, et iga kord kui uus tõus tuli, käis väikses grupettos ohe läbi. Lõputõus oli kilomeetrine, munakivi ja 10+%. Kohaks taas 107. 

Hotellituba jagasin ma iga päev prantslanna Edwige Piteliga. Küsisin temalt õhtul etapi kohta ja sain teada, et sellel päeval pandigi algusest lõpuni gaas põhjas ja kõik lõpetasid väikeste gruppidena.

Neljas etapp oli tuuri pikim - 137 km. Üle tuli elada vaid kaks väikest põntsu, viimane neist oli neli kilomeetrit pikk ja keskmiselt 5%. Terve päev oli grupp pikk ja tempo taas üleval. Võib-olla sellepärast, et õhtul ootas meid 6h transfeer uude linna ja tüdrukutel oli kiire, hah. Või siis mitte. Enne esimest tõusu jäime rongi taha. Sain veidi hinge tõmmata ja kohta parandada. Teisel tõusul tundsin, et jalgadesse on veidi jõudu tulnud ja võisin probleemideta finiši peale mõelda. Vahepeal käisin (esimest korda elus!) auto juures uusi pudeleid toomas. Polnudki nii hull kui kartsin. Lõpus oli kilomeeter tõusu ja sain selle tuuri parima etapi koha - 59.

Viiendal etapil ootas meid esmakordselt ees pikk, 14-kilomeetrine, lõputõus. Etapp ise oli lühike, vaid 73,3-kilomeetrine. Esimene mäefiniš, GPM, oli 17.-ndal kilomeetril ja stardist alates pandi gaas põhja. Hoidsin hammastega pundist kinni nii kaua kui suutsin. Tõusu otsas olime väikese pundiga taas liidritest maha jäänud ja sõitsime karusselli edasi. Võrreldes eelnenud päevadega olid jalad järgnevatel tõusudel juba paremas konditsioonis. Lõputõusu alustasime tüdrukutega sõbralikult koos. Hoidsin end pidevalt teise ritta. Poole peal läks tee kitsaks ja tõus väga järsuks. Peale rasket kohta oli lõpuni viis kilomeetrit ja jook taas otsas. Vaatasin selja taha, et kelleltki juua küsida, aga punt oli laiali läinud. Olime kuuekesi järele jäänud ja Emily Collins Wiggle-Honda'st pani ees veidi gaasi. Istusin kohe talle tuulde ja jätkasime oma rütmiga teed finiši poole. Lõppu jõudsin 91. kohaga.

Järgmisel päeval, kuuendal etapil, ootas lõpus ees taas 12-kilomeetrine tõus. Seekord oli etapi pikkuseks aga 121 kilomeetrit, tõsi küll, alguses kulges trass allamäge ja kuni lõputõusuni olid teed tasased. Profiili vaadates ei tundunudki nii raske - veered vaikselt mäest alla, sõidad sõbralikult flatil lõputõusuni ja siis iga üks paneb nii, kuidas suudab. Reaalsus oli sellest ettekujutusest hoopis erinev. Mäest kihutati alla sellise hooga, et teinekord tundub sirge peal sõitmine ka lihtsam kui sel hetkel allamäge. Pärast kümmet kilomeetrit laskumist pandi, gaas põhjas, edasi. Esimese tunniga läbisime 48 kilomeetrit. Enne lõputõusu oli veel väike küngas ja seal lasin jala sirgu. Võtsin rahulikult oma tempo ja järsku nägin ees liikumas väikest seltskonda. Püüdsin nad kinni ja nägin, et seal liikusid veel teisedki meie klubi tüdrukud ja itaallaste kangelanna Giorgia Bronzini. Selle pundiga sõideti endise maailmameistri taktikepi all tõusu lõpuni välja. Ega mul selle vastu midagi ei olnudki. Kohaks sain tookord 84.

Seitsmendale etapile läksin juba õnnelikult vastu. Tegemist oli eelviimase etapi ja viimase grupisõiduga. Läbida tuli kaheksa ringi, mis andsid distantsi kogupikkuseks 120 kilomeetrit. Ringi esimene pool oli suhteliselt laia ning ilusa teega, teine pool kitsas ja kurviline. Kui naised gaasi vajutasid, leidsin end tihti grupi lõpust, ent ma ei imestanud enam selle üle. Lootsin südames, et Giro on heaks ettevalmistuseks Euroopa meistrivõistlusteks. "Puhkan natuke, kogun hoogu ja Tšehhis läheb juba hästi!" Ja siis järsku! Punt sõidab üle tee laiali ning üks Vaiano tüdruk kukub mulle paremalt poolt peale. Teha ei olnud mitte midagi, kõik käis nii kähku! Pikali olles nägin esimese asjana, et minu poiss-sõbra kingitud käekett on mööda asfaldit lohisedes katki läinud. Võtsin selle maast ja panin taskusse. Seejärel tõusin püsti ja tundsin meeletut valu vasakul jalal. Ägisesin omaette ja vaatasin, kuidas kaaslased oma rattaid minu oma küljest lahti sikutavad. Järsku peatus mu pilk mu enda esimesel jooksul. Liimitav kumm oli end jooksult maha rullinud ja carbonist pöid ise täiesti katki! Võtsin lenksult Garmini, panin taskusse ja viipasin mehhaanikule, et ta mulle varuratta tooks. Kõik kohad meeletult põletasid, aga ma ei saanud katkestada! See oli ikkagi Giro! Istusin ratta selga, nutsin ja sõitsin. Klubikaaslane oli minuga koos kukkunud ja püüdsime koos gruppi. Olime juba saateautode vahel kui eespool taas kukuti. Autode kolonn jäi seisma ja see pidurdas ka meie hoogu. Taaskord finišilinna vahele jõudes oli kurv kurvi otsas ja see oli minu jaoks soodne. Jõudsin seal üpris hõlpsasti gruppi tagasi. Pakilisem mure seljatatud, meenus mulle, et unustasin eelmiselt rattalt joogipudeli võtta. Viga! Püüdsin toitlustusalas jootjalt pudelit, kuid see kukkus maha kuna kiirus oli liiga suur. Läksin prantslanna juurde ja palusin tal mulle anda pudel, mille ma talle eelmisel ringil viinud olin. Kuna tal oli see taskusse varuks pandud, siis ei pidanud ta kaua mõtlema ja tuli mu palvele ilusti vastu. Lõpetasin sõidu peagrupis ja kohaks 104.

Selle etapiga kaotasin igasuguse kaubandusliku välimuse. Peale ratturikarjääri on modellitöö ilmselt välistatud!
Enne

Veidi hiljem
Sellel öösel mul magada ei õnnestunud. Mõtlesin ainult, et miks mina? Õhtul hotellis andis põlve juurest tunda ka jala tagumine külg. Olin mures, kas järgmisel päeval startida saan, sest kõndides lõi sinna vahel nõrkus sisse. Hoidsin terve õhtu jääd haige koha peal ja õnneks hommikul põlv enam nii palju tunda ei andnud. Seega otsustasin tuuri lõpuni sõita.

Minu esimese Giro Rosa lõpetamisest lahutas mind veel vaid 16,7 kilomeetrit eraldistarti. Maksimaalse pingutuse ajal unustasin isegi valu, mida haav põhjustas. Tõenäoliselt sobiski temposõit oma lihasvaluga mulle sel päeval paremini, sest grupisõidul oleksin kindlasti palju rohkem piinlema pidanud. Sõitsin 40,6 km/h keskmist kiirust, mis andis tulemuseks 93. koha. Kokkuvõttes platseerusin täpselt 100.-ndale kohale. Tulemus polnud just väga hea, aga väga paha ka ei olnud.

Lähipäevil kirjutan lähemalt Euroopa meistrivõistlustest, Eesti sõitudest ja Trophee d'Orist!
Ilusat septembrit!

Kommentaarid

  1. Kas nüüdseks arm ka sellest haavast? auch :S

    VastaKustuta
  2. Just, täna meenutab vasakul jalal minu esimest Giro d´Italiat ilus arm :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused