15.-23. aprill - USA!

15. aprilli hommikul ärkasin suurima hea meelega kell 4.15, sest ees oli ootamas lennureis Ameerikasse - kõikide võimaluste maale!
Lennujaamas tiimikaaslastega
Lendasime kursil Rooma-Charlotte (North Carolina) 10 tundi ja olimegi kohal! See päev kujuned meeletult pikaks, sest kui kohale jõudsime, siis keerasime kella 6h tagasi. Seega lükkus uneaeg niigi väsitaval reisipäeval oluliselt edasi. Esimesed ööd elasime ühe Ameerika pere juures. Elu oli täpselt nagu filmis "Meeleheitel koduperenaised". Kui kell 20 avaldasime soovi magama minna, oli pererahvas muidugi meeldivalt üllatunud, ent kui seletasime, et Euroopas on kell 2 öösel ja me ärkasime kell 4 hommikul, siis nad mõistsid meid silmapilkselt.

Vaade aknast. Naljatlesime, et elame Wisteria lane´l!
18. aprillil startisime UCI 1.2 sõidul Winston-Salem Cycling Classic. Startisime kell 9.30 ja väljas oli 6 kraadi sooja ning päike kaugel pilve taga! Kui ma tavaliselt määrin jaheda ilmaga vaid jalad soojenduskreemiga sisse, siis sellel päeval otsustasin, et määrin parema meelega käed ka!
Rada oli raske. Alguses allamäge, seejärel tõus 1-2km, 7-9%, laskumine ja edasi tõusis rada vaikselt ja väga pikalt. Kui seal gaasi vajutati, siis oli error päris korralik. Sellele järgnesid kiire laskumine ja 800 meetrine tõus, mille tõusuprotsendid olid alguses 10%, pärast 200m oli 14% ja tõusu viimane osa 16%! Järsu tõusu tipust jäi laugelt tõustes 1 km finišini. Sõitsime 8 ringi, kokku oli distants 91 kilomeetrit, mille jooksul kogunes 1464 tõusumeetrit. 
Ringi raskeima tõusu lõpus

Meie klubi oli võistluse algusest peale väga aktiivne. Püüdsime Valentina Bastianelli ja Lara Vieceli'ga kordamööda atrõõviõnne proovida, ent tulutult! Viimastel ringidel tundsin, et mina täna kõrgete kohtade jagamises kaasa ei räägi ja kuna nägin, et Lara liigub finišieelsest tõusust ludinal üles, siis pakkusin talle oma abi. Eelviimasel ringil jäin pundist maha, ent mõtteis mõlkus, et pean veel veidi tiimikaaslast toetama, sest ta oli peagruppi üksi jäänud. Püüdsin grupi uuesti kinni ning oma viimaste jõuvarudega vedasin Lara lõputõusu alguseks pundi ette. Seejärel veeresin ise vaikselt lõpuni ja sain lõpuprotokollis nime kirja 45.-ndale reale, kusjuures Lara oli 15. Pole paha!

Järgmisel päeval startisime sama rattafestivali raames toimunud kriteeriumil, mille distantsiks oli märgitud tund aega. Ilm oli eelmisele päevale sarnane, maasikaks tugev tuul ja kerge vihmasabin. Ring oli kilomeetrine ja lainetas üles-alla. Joonelt pandi gaas põhja ja minu jalad olid ikka väga kinni. Proovisin positsiooni parandada ja õnnetutele jalgadele vaatamata võidelda. Pulss oli stabiilselt 180-190 l/min, ent teha polnud midagi. Peale 30 minutit oli minu sõit sõidetud. 

Pärast võidusõitu nautisime veel paar päeva Ameerikat ja 23. aprillil lendasime tagasi Euroopasse, kus oli ootamas selle aasta esimene velotuur Gracia-Orlova, mis toimus 1.-4. mail Tšehhis.
Politsei peatus ja pakkus abi foto tegemisel!
Enne Tšehhi tuuri aga külastasin nädal aega klubikaaslast Valentina Bastianelli't, kes elab Ancona lähistel. Trenniteed olid seal fantastilised ja seltskond super! Samuti käisime Itaalia telekanali RaiSport2 jaoks filmimas uudisteklippi, kus tutvustasime ühte tänavuse naiste Giro d'Italia etappi.

Blogimiseni!



Kommentaarid

Populaarsed postitused