Hooajast siiani ja Stardipaik.ee projektist

Tervitused Belgiast, kus hetkel vahelduva eduga paistab päike ja sajab cm läbimõõduga rahet taevast alla. Täna ma veedan veel oma päeva väikeses Belgia äärelinnas Zottegemis ning juba homme hommikul sean sammud lennujaama, et liituda Poolas Eesti naiskonnaga. Läheme nimelt Tšehhi, naiste UCI 2.2 kategooriaga tuurile Gracia-Orlova. Info: http://www.graciaorlova.cz/

Täpselt aasta aega tagasi hakkas minu vorm kolinal kukkuma. Veidratel asjaoludel ei läinud enesetunne terve suve jooksul paremaks. Pidasin paremaks hooaja lõpetada. Ma ei ole oma iseloomult allaandja. Puhkasin korralikult välja nii keha kui vaimu ning mõlgutasin mõtteis uut aastat. Mida teha, kuidas edasi?

Sügisel hakkasin treenima uue treeneri näpunäidete järgi. Minu uueks juhendajaks on Karmen Reinpõld, kelle poole pöördusin suve lõpul. Vajasin neutraalset inimest, kes minuga individuaalselt tegeleb ja hoiab igapäevaselt minul ja treeningutel silma peal. Just seda ma hindagi Karmeni juures kõige enam. Treeningud on olnud läbi talve rasked, aga treenerit usaldades tean, et keha saab õigetel hetkedel ka vajaliku puhkuse. Lisaks koostöös Margit Mandriga olen oma keha asendi saanud palju paremaks.

Võimalikuks heaks ettevalmistuseks kevadisteks ja suvisteks sõitudeks otsustasin esmakordselt treenida koduste talviste tingimuste asemel Hispaanias. Detsembris treenisin Eesti U23 meeste koondisega Lloret de Maris. Jõulud ja aastavahetuse veetsin koos Kalevi Jalgrattakooliga Javeas treenides. Jaanuari lõpus puhkasin kodus, tegin teste ja liikusin seejärel taas Lloret de Mari, et anda viimane lihv eesolevateks võistlusteks. Kõik kolm laagrit olid minu enda finantseeringuga.

Hooajal 2016 esindan ma Belgia amatöörnaiskonna Keukens Redant Cycling Teami värve. Klubi pakub mulle majutust ja võidusõite, see on kõik. Ülejäänud eest muretsen ise. Treenimiseks ja võistlemiseks andis poiss-sõber mulle enda neli aastat vana ratta, mille ta oli plaaninud talvel maha müüa, ent saatuse tahtel oli seisma jäänud. Paljud sponsorid kadusid vaikselt selja tagant ära peale ühte kehva aastat. Oma õla jõusaali ja ujula kasutamiseks pani alla Tabasalu Spordikompleks, aitäh!

Esimesed võidusõidud olid veebruari lõpus Belgias, mis läksid enam-vähem kenasti. Nende eesmärgiks oli ennast nö ettevalmistada Iisraeli sõitudeks, kuhu minnes ei teadnud me isegi, kes seal stardis on. Nendel sõitudel läks mul üle ootuste hästi. Küprose treenergi pidi ära mainima, et kuidas on võimalik, et teistest peajagu pikem/suurem (ma olen 175 cm pikk) tüdruk ronib esimestega võrdselt ja väikesed climberid jäävad tuulest maha. Võistlus, kus ma kolmanda koha saavutasin, oli 3 km tõusu otsas, mille keskmine tõusuprotsent oli 10.

Scorpion´s Pass
05.033. koht   Dead Sea - Scorpion Pass (1.2)73.6 km 
04.035. koht   Arava - Arad (1.2)72.4 km
03.035.koht  Massada - Arad (1.2)19.6 km

Hooaega jätkasin Belgias. Hoogu kogusin Belgia väiksematel 1.15 võidusõitudel, kus jõudsin järgnevatele kohtadele: 49, 31, 9, 15. Kahju, et peale neid tabas mind esimene tagasilöök haigestumise näol. Jõudsin õnneks ilma suurema kahjuta uuesti arvestavasse konditsiooni ja läksin UCI punkte püüdma viimasel hetkel Eestile kutse saatnud Tai tuurile.  Esimesel etapil juhatati meid 800 m enne finishit valesse kohta. Teisel päeval lõpetasin 9. kohal ja kolmandal päeval jäi minu kahjuks eest ära viis ratturit, tänu millele langesin kokkuvõttes 14ks ning punktilisa olümpiamänge silmas pidades ei saanud. Selgituseks ütlen, et punkte saavad 2.2 tuuri kokkuvõttes esimesed kümme ratturit. Etappidelt esimesed neli.

Täna olen ma Belgias, pühapäeval võistlesin UCI 1.1 võistlusel Dwars door de Westhoek. Homme liitun Eesti-Iisrael seganaiskonnaga, kellega koos võistleme UCI 2.2 tuuril Tšehhis. Kuna Eesti Jalgratturite Liidu 2016. hooaja eelarves on naiste real kirjas 0 eurot, olen tänulik Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Olümpia Komiteele, tänu kellele on mul võimalus naiskonnaga siiani erinevatel võistlustel osaleda.

Tavaliselt ma inimestelt abi ei palu, püüan alati ise hakkama saada. On põhjuseks siis liigne tagasihoidlikus või kange Eesti naise iseloom, mine sa tea. Seletan veidi olukorda lähemalt. Hetkel olen olümpiapileti saamisele lähedal. 27. märtsi seisuga olen olümpiareitingu edetabelis 112. kohal. Kui ma pääsen esimese saja hulka enne 31. maid, on mul võimalus esindada Eestit Rio olümpiamängudel, jätkata traditsiooni, sest siiani on viimasel kolmel Olümpial Eesti naisrattur grupisõidus esindatud oldud (2004, Ateena - Maaris Meier, 2008, Peking - Grete Treier, 2012, London - Grete Treier). Sellega tahan jätkata sisse käidud rada, et noortel Eesti tüdrukutel jätkuks motivatsiooni jõuda 2020. aasta OMile ja profimaailma. 

Maikuus jagatakse palju punkte Costa Rica tuuril ja neljal Venezuela ühepäevasõidul. Minu eesmärk on minna sinna punktijahile, et tõusta UCI edetabelis top100 hulka. Olümpiamängude nimel treenib maailmas üle miljoni sportlase, kellest pileti teenib vaid 1%. Ma tahan olla selle ühe protsendi hulgas, ma tahan proovida ja üritada, sest ilma selleta ollakse juba ette kaotanud. Aga Lõuna-Ameerika mandrile reisimine on kulukas ettevõtmine ja minul selleks täna vahendeid ei ole. Sellega saad ehk sina mind aidata, iga väike panus on abiks.

http://stardipaik.ee/projektid/jalgrattasport/aita-liisi-rist-olumpiamangudele/

Päikest! 





Kommentaarid

Populaarsed postitused