Vändra "Kõva mehe/naise" Rattaralli

Vihm, tuul, 5 kraadi sooja (vähemalt oli termomeetri näit plusspoolel, eks) ja 105 km kirjeldavad lühidalt 19. Vändra Rattarallit.

Üle pika aja võistlesin Eestis rattarallil ning kohe sattusin sellise maiuspala peale. Pühendunud hobisünoptikuna jälgin igapäevaselt ilmateenistus.ee mudelprognoosi, mistõttu ei tulnud suhteliselt karm ilm üllatusena. Startisin esimesest reast ning piduliku stardi ajal võtsin kohtuniku auto taga sisse kõige soojema koha, mida pakuti. Lisatasuks mõned minutid eetriaega Postimees.ee online ülekandes. 

Grupp läks üsna ruttu laiali Rietumu-Delfin meeskonna initsiatiivil. Kükitasin sel hetkel südamerahus kuskil grupi keskel ja kui suurem kahju oli tehtud, siis sain alles aru, et olin kolmandas grupis. Ups. Kuna teine grupp sõitis meie ees pikalt sama vahega (Tanel Kangerti helesinist Astana kostüümi on ikka väga kaugele näha), siis Silver Schultzi taktikepi järgi püüdsime neid üksmeelselt. Kuna enesetunne oli üpris hea, siis andsin oma panuse, et eesolijatele järgi jõuda ning sõitsin karussellis kaasa. 

Veidi enne Türile saabumist (kilomeetreid oli selleks ajaks sõidetud 25-30) jõudsime tuultele avatud teelõigule. Olin koheselt oma pisikese grupi ees ja õigesti tegin, sest see niigi pisikene punt läks veel omakorda pooleks. Kõik oli üsna kontrolli all, kuigi mõned kriitilised hetked tulid ette kordadel, mil ikka väga teravalt prooviti eesolevale grupile järgi jõuda. Pärast Türi oli paremkurv ja oskasin end ühel hetkel nii kinni sõita, et jäin üksi grupist maha. Väga vähe jäi puudu, et koos endaga liikunud kiirrongiga oleksin peagruppi jõudnud. Rumal-rumal, aga pai mulle, et niigi kaua vastu pidasin ja võitlesin koos teistega. 

Jätkasin sõitu üksinda. Energiasalv oli suhteliselt tühjaks lastud (paar varupadrunit ekstra hädajuhtumiks veel olid, võib-olla) ja ees ootas 70 kilomeetrit. 70 väga pikka kilomeetrit. Sõitsin mööda ühte pikka sirget ja nägin, kuidas peagrupp autode kolonni saatel aeglaselt kaugustesse kadus. Selja taga oli tühjus. Õnneks väga kaua üksinda sõitma ei pidanud ja tagant tuli umbes kümneliikmeline grupp. Et kehas veidigi sooja sees hoida, siis liiguti väga korraliku tempoga. Kohati isegi nii korralikuga, et mul oli tükk tegemist eesolija tagarattas püsimisega. 

Vihmasadu aina jätkus ja jätkus. Vist... sest ega lõpuks enam aru saanudki, kust see vesi tuleb. Kilomeetrid aina venisid ja venisid. Aga omamoodi fun oli näha, kuidas kõik üksmeelselt ja monotoonselt finiši poole sõidavad. Mind ennast hakkasid kummitama laulud, mis naeratuse suule tõid ja meeleolu üleval hoidsid: "...sest mu päike on ookeani taga!" ja "Suvi, paparapapa, sillerdav suvi..." jne.

60, 50, 40, 30, 20, 10, 5, 3, 2, 1... Ja oligi kõik. Finiš. 

Jalad olid mõnusalt valusad ja külmad. Kirsiks tordile oli aga üllatus duši all kui mõistsin, et sooja veega premeeriti ainult kiiremaid. Ehk siis mulle jäi külm vesi. Wuhuu! 

Üldtabelis 31. koht, naistest kõige kiirem ja hea emotsiooni ning kogemuse võrra jälle rikkam, vahva. Vändra "Kõva mehe/naise" rattaralli lõpetanud 67 võistlejat saavad minuga seda toredat ja emotsiooniderohket sõitu veel aastate pärast ühiselt meenutada.

Ilusa sportliku väljasõidu perega muutis veel ilusamaks see, et õde Daisi lõpetas minu järel teise kohaga ja ema võitis lühikesel distantsil peetud N35+ arvestuses esikoha :)



Ikka rohkem sooja ja päikest
Teie Liisi

Kommentaarid

Populaarsed postitused