Eesti Jalgratturite Liidu 2016. aasta hooaja pidulikul lõpetamisel omistati mulle teistkordselt tiitel EESTI PARIM NAISRATTUR. Emotsioonid on ülevad, minu tegemisi on märgatud, mind tunnustatakse.
Selle tiitliga tõmban joone alla enda neli aastat kestnud tippsportlase karjäärile.


See otsus ei ole tulnud kergekäeliselt. Olen kaalunud erinevaid variante viimased paar kuud. Otsustamist raskendas ka Itaaliast tulnud telefonikõne ja lauale prantsatanud profileping. 20/21-aastasena ei mõtleks ega kahtleks ma hetkekski - pakiksin oma kohvri ning oleksin juba teel. Täna olen ma vanem ja õppinud maailma nägema ka suuremas plaanis. Tippsport ei ole pelgalt lapsepõlve pikendamine. See nõuab väga tugevat füüsist ja vaimu nagu paljud teisedki ametid. Treening on vaid osa tippsportlase elust, päevast. Uni, toitumine, taastumine jne - sportlane peab pühenduma 24/7 ja 100%. Maailma mastaabis on lood naiste jalgrattaspordiga tegelikult üsna kehvad. Paljud naised võistlevad jalgrattaga kooli või töö kõrvalt, et kuidagigi ära elada, sest klubi poolt pakutav stipendium on ääretult väike või puudub üldse. Lisaks puudub hetkel Eestis ka finantsiline tugi alaliidu poolt. Olematu eelarvega on väga raske ennast tippsportlasena ära majandada, seda enam kui minu füüsilised eeldused ei ole paljulubavad suurimate sõitude võitmiseks. Et vale mulje ei jääks, siis ainult majanduslik pool ei saanud määravaks. Siin on veel väga palju teisi aspekte, mis kallutasid kaalukausi lõpuks tippspordist loobumise kasuks.

Tippsport on mulle väga palju andnud ja õpetanud. Piltlikult öeldes visati mind neli aastat tagasi vette ning mul oli valida, kas ujuda või uppuda. Aastatega ma olen õppinud ujuma. Ma olen võistelnud väga paljudel lahedatel võidusõitudel, kohtades, mida muidu võisin näha vaid Eurospordi vahendusel. Näitena võin tuua Tour of Flandersi, La Fleche Wallone'i, Euroopa mängud, naiste Giro Rosa, maailmameistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused jne. Minu kogemustepagas on suur. Õppisin enesekindlamalt end väljendama võõrkeeltes, omandades seejuures nulltasemelt tasa ja targu ka uue keele, maailma ilusaima keele, itaalia keele. Mul on palju erinevaid tuttavaid ja sõpru nii Aasias, Lõuna-Aafrikas, Ameerikas, Euroopast rääkimata. Ma olen ääretult tänulik selliste võimaluste eest!
Noortele Eesti naisratturitele soovitan ma igast pakkumisest kinni haarata, leida erinevaid viise kuidas ennast arendada ja maailma tippu tõusta. Need on väärt kogemused, õppetunnid ja võimalused kogu eluks. Ärge kartke uusi ja võõraid keskkondi, inimesi, äraütlemisi, rasket tööd... mitte midagi :)


Eelmisel talvel loodi naiste rattaspordi initsiatiivgrupp. Kahjuks hääbus suurelt algatatud projekt veel enne kui hooaeg päriselt alata jõudis. Pikalt arutati, kas juba märtsis Iisraelis toimunud UCI võidusõitudele on ikka mõistlik minna põhjendustega, et raha ei ole ja tüdrukud ei ole nii vara vormis. Paljudes tegemistes jääb asi vaid tahtmise taha. Trotsides negatiivseid kriitikanooli, veetsin peaaegu terve talve Hispaanias treenides. Organisatoorse poolega tegeles minu poiss-sõber Siim-Erik, kellel oli varasem kogemus naistekoondisega võistlemas käimisega. Kui selgus, et Iisraeli võistluskorraldajad maksavad sõidu kinni, polnud enam mineku osas kahtluski. Kaasa said tüdrukud, kelle jaoks ei toimunud võistlus liiga vara ega leidnud muid vabandusi loobumiseks. Tulemuseks kaks viiendat kohta ja üks poodiumikoht, millega täitsin ühe treeneriga kirja pandud eesmärkidest. Kusjuures kui mina olen rohkem optimistlik unistaja, siis minu õnneks on Karmen realistlik planeerija ning just tema oli see, kes planeeris terve aasta minu unistuste täitumist. Lisaks minule õnnestus 1 UCI punkt teenida ka minu nooremal õel Daisil, kes märtsi lõpus osales üliõpilaste maailmameistrivõistlustel ja saavutas seal kõrge 8. koha.

Iisraelist kogutud punktidega läks käima minu seni salajaselt unistatud olümpiaprojekt. Lisaks Belgias toimunud UCI võidusõitudele tuli hakata endale ise looma võimalusi teistel võidusõitudel osalemiseks. Kahjuks (kellegi jaoks kindlasti ka õnneks) oli mul grupisõitudel vaja enda ümber minimaalselt veel kolme tüdrukut, et üldse erinevatel võistlustel osaleda. Finantspoole ja võistlusreiside korraldamisega tegeles Siim-Erik. Õnnelike juhuste kokkulangemisel kirjutas ta just 2016. aasta kevadel bakalaureusekraadi lõputööd ning tänu sellele oli tal ülikooli kõrvalt rohkem vaba aega kui tavaliselt. Iga tugeva naise selja taga on üks tugev mees. Täna võin kindlalt öelda, et ilma selle noormehe sihikindla, entusiastliku ja ennastohverdava tegutsemiseta poleks olnud mitte ühtegi Eesti naistekoondise võistlust välismaal. Samamoodi oleks olümpiaunelm veega uhutud olnud juba enne kvalifikatsioonivooru lõppu. Minu eesmärgi nimel ohverdas end ka minu noorem õde Daisi, kes jättis magistrikraadi omandamise hetkeks sinnapaika ning aitas mind tulihingeliselt igal võidusõidul nii, kuidas jaksas. Paremat kaaslast ja tuge võistlustel poleks olnud võimalik leida.

Kui märtsi alguses oli võistlusele reisiva koondise kokkupanek Siim-Erikule üsna kerge, siis hiljem oli soovijaid juba rohkem ja valikut teha väga raske. Erinevate tüdrukutega käisime aprillis-mais Tšehhis, Tais, Soomes, Prantsusmaal ja Šveitsis. Tšehhis oli olümpiapunktide kogumine 95% välistatud, ent käisime seal võistlemas kuna see oli ainuke võistlus, mille talvel loodud initsiatiivgrupp heaks kiitis. Sealne üsna mägine velotuur jäi tänavu aprillis liiga raskeks aga meile kõigile. Tais toimunud tuurile saime kutse viimasel minutil, mistõttu osteti lennupiletid vaid üks päev enne lennuki väljumist. Selline kiire tegutsemine oli võimalik vaid tänu Olümpiakomitee toetusele. Teoreetiline võimalus oli olümpiapunkte sealt koguda ning olime õigel teel. Kahjuks neutraliseeritud esimene etapp pluss viimase etapi viimase minuti atrõõv rikkus meie plaanid. Soome tuuril osales lisaks koondisele ka Kalevi Jalgrattakooli naiskond. Minek sinna toimus Tšehhi eelarve ülejääkidest ning Iisraelist võidetud auhinnarahade eest.

Prantsusmaa ja Šveitsi sõitude suursponsoriks oli projekt lehel Stardipaik.ee (Suur-suur aitäh kõikidele toetajatele, ilma teieta oleks see võistlusreis ära jäänud) , mistõttu oli mul võimalus ja õigus endaga kaasa võtta naiskond, kes mind 100% isiklike ambitsioonideta toetab. UCI punktide saamine nendelt võistlustelt oli teoreetiliselt võimalik, ent kahjuks väsis peale Soome velotuuri haigestumise tõttu keha ja seejärel vaim.  Ma olen tänulik kõikidele neile inimestele, kellega koostöös selline projekt võimalik oli. Need võistlused olid ka minu poolt loodud "maantee naistekoondise" viimased võistlused tänaseks. Siinkohal suur aitäh ka minu toetajatele: Margit Mandri, sporditoit.ee , Tabasalu spordikompleks ja Hawaii Express.

Juunikuu oli kodus patareide laadimise aeg. Väga kiired, seikluste- ja sündmusterohked talv-kevad olid olnud nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnavad. Olin kodust eemal olnud ju detsembrist alates. Juulist septembrini olin Belgias, kus sõitsin võidu erinevatel kohalikel ja UCI kategooriaga võidusõitudel. Nendest saate lähemalt lugeda siit. Augusti lõpus täitsin teise seatud eesmärgi kolmest - poodium 1.15 kategooria võidusõidult. Eelnevalt hakkasin juba arvama, et seda ei juhtugi. Hooaja viimase poole tähtsaim jõuproov pidi olema Euroopa meistrivõistlused, kuhu tuli oma kuludega kohale reisida. Takkajärgi on treener öelnud, et 85. kohaga ei saanud täielikult rahule jääda, sest võimed oleksid teoorias lubanud rohkemat. Piir hea väsimuse / taastumise ja ületaastumise vahel on õhkõrn ja hea tunne jalgades pole kunagi 100% ette planeeritav. Seekord oli ajastus hea, aga mitte ideaalne. Tippudega piikide murdmiseks on vaja ideaalset. Hooaja kokkuvõtvate numbritega saate end lähemalt kurssi viia minu Facebooki fännilehelt.

Oma väga pika hooaja otsustasin ma lõpetada cyclo-crossi võistlustega. Noored Eesti mägiratturid on väga osavad ja tugevad ning neile ma sügisel enam vastu ei saanudki. Kahel korral õnnestus mul isegi poodiumile tõusta ja eriti hea meel oli mul Daisi pronksmedali üle Eesti meistrivõistlustelt.

Ja ongi vist kõik!
Olge ikka vahvad ja terved! Kohtume ehk mõnikord kodumaistel jõuproovidel.
Liisi :)

Kommentaarid

  1. Oli tore Su tegemistele kaasa elada. Edu!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused